Tagasipõige suvesse vol 1

Blogi on täiesti unarusse jäänud. Mis teha, kui vahepeal on poolele maailmale tiir peale tehtud ja arvutiga seostunud vaid artikli kirjutamine ja andmeanalüüs. Pole hullu, vihmane aeg on kätte jõudnud ja just paras aeg reisimälestustega südant soojendada.

Esiteks võtsime oma tantsuseltskonnaga kätte ja otsustasime vallutada Itaalia. Ja mitte Tallinn-Milaano või Tallinn-Rooma lennureisiga, vaid BUSSIGA. Ma käisin vist eelmisel sajandil sel ainumal ja viimasel pikemal bussireisil. Nii et mu ootused ei olnud just ütlemata kõrged...
Aga see oli mu elu parim reis! Ausalt. Island oli võibolla sama kena, aga seda varjutas sadade koskede, kümnete geisrite ja nii mõnegi peaaegu kustunud vulkaani nägemise kõrval igikestev sügisilm, mis keset augustikuud tundus kuidagi masendav.
Meie Itaalia tuur algas mitte just ülearu positiivselt - bussijuhid pobisesid hiiglaslike kohvrite pärast, mõned kallistasid ohjeldamatult (ja mõned mõtlesid, et võibolla oleks ikka pidanud veel kõvemini neid kuuks ajaks kojujääijad kallistama). Ees ootas terve rida kell 2 ja 4 öösel algavaid bussisõite (pühal eesmärgil edestada meeletuid rekkakolonne ja ummikuid).  Mõned ööd bussis...koos toreda ööreziimiga - ehk iga kahe tunni tagant pissipeatused; vahekäik pikutajatest umbes, pidev parima asendi valik;  ohtralt mobiilisõnumeid ("tere tulemast pla-pla-pla").
Baltikumi läbisime ca 3 pissipeatusega, Poola uskumatul kombel kahega, sest kõik avalikud ja ametlikud tualetid olid avariiolukorras (mis muide paistis seal olevat statsionaarne).
Varssavis ootas meid tõeline ostupõrgu - kõik oli imeodav. Nii masendavalt imeodav, et lausa uskumatu. Nüüd oli selge, miks need noored oma hiigelsuurte tühjade kohvritega bussi ronisid.  Varssavi ise oli aga pagana ilus. Kuigi meil polnud õrna aimugi, kus see kesklinn peale oleks pidanud hakkama, ronisime linnaliinibussist maha siis, kui meie arust kõik juba piisavalt ilus oli. Ehk umbes 4 km liiga vara. Kõik kohalikud uhkisid ja puhkisid, et mingu ja võtku me aga tramm või buss, sest tegemist olla jalutamiseks selgelt liiga pika maaga. Me muidugi ei kuulanud neid. Läksime üha edasi ja plõksisime nagu tõelised turistid Tokyost.
Kuni läks alles päriselt ilusaks.

 Varssavi vanalinn ja natuke ihne õhupallimeister, kellele meeldib siin maailmas kõige rohkem siiski raha

 Ajastute kokkupõrge

Printsist valgel hobusel võib ju unistada, aga veinipiknikust ja uninumisest hirmvanas lossis pole ausalt öeldes veel unistada taibanud. Vat just nii läkski meil Nürnbergis, mis  oli pealegi  ütlemata nunnu ja täis lahkeid inimesi. Raekoja plats jättis veidi veidra mulje. Alguses. Muidu nagu harilik linna plats, ainult et täis kollaseid traktoreid, mis tundus, et olid sinna palgatud ainult selleks, et turistid ei saaks teha nende imeilusast platsist imelisi võtteid loojuva päikese taustal. No ju ma olin siis jällegi väga ilmeka näoga, igal juhul tuli üks vanahärra mulle lahkesti seletama, et seal olla toimunud suur rannavolle turniir. See tegi asja juba loogiliseks.

Meie oma lossi taustal

 Edasi suundusime Liechensteini (Vaduz), mis sai läbitud ummisjalu, aga siiski (Inga foto)

 I laik (ikka Vaduz)

Edasi võtsime suuna Sankt Moritzisse Sveitsis. 

Terve tee saatis meid Rein 

ning maalilised vaated (Rein jäi pildi tegemise ajal puu taha :)

vaated jätkusid vähemalt seni, kuni sukeldusime pilvedesse

Andke andeks, sweitslased, aga Julierpassi "vallutades" tuli kangesti Rumeenia Omu tunne peale.

St. Moritz oli aga tõeline mägede paradiis: karge õhk ja imepuhas vesi, lisaks veel imemaitsev söök ning kerge interneti vine (sest kasutada sai seda netisõltlastest eestlaste täitumisega hostelis ikka väga jao pärast) - vat sinna võiks täitsa kolida Saaremaa järel.

Päriselt saime sellest ilust ja võlust aga teada alles järgmisel hommikul, kui ära sõitsime.

Ja igav ei hakanud mitte üks raas

Edasi kulges tee ikka läbi Alpide Itaalia poole.

Täiesti suvaline linnake

Täiesti suvaline mägijärveke Sveitsis

Ja üks teine järveke juba Itaalias ja meie suurepärase tagantvaatega

.....