Hilissuvised rõõmupühad

Augustikuu lõpp oli meil ülimalt õnnelik aeg. Esiteks sellepärast, et oli põhjust pidutseda seltsimehe järjekorras juba 7. minisünnipäeva puhul. Kohal olid kaks lemmik kambajõmmi, päris mitu emmet-issit ja kaks võimsat torti.

 

Meeletute vanusevahede tõttu on tegemist kolme individualistiga, kellel pole absoluutselt ühiseid mänge.

Teiseks rõõmustamise põhjuseks oli issi kojutulek. Kui eelmisel korral puhkes unest ärganu issit nähes haledalt nutma, siis seekord oli Marteni reaktsioon juba vaoshoitult neutraalne. Kodus isegi pisut rõõmus. Lõppude lõpuks oli bussilt saabunud onu üsna sama nägu, kui keegi, kelle me sinna kunagi ammu-ammu saatsime.

Issi reaktsioon oli jätkuvalt positiivne. Nublu oli vahepeal paari kilo ja mõne sentimeetri jagu veelgi armsamaks kasvanud (7-kuuselt 75 cm ja 11,2 kg).

Issi kojusaabumine oli Marteni elus pöördelise tähtsusega, sest koos issiga saabus ka vägev puldist juhitav miniauto. Arvestades selle pisidetaile, ei või me seda Marteni kätte lähema 10 aasta jooksul anda, aga võib-olla jõuab selle aja peale issi autost ehk tüdineda :) Hetkel on see meil aga vägagi eduline roomamistreener.

Kuuevarbaliste maal

"Miks see vanker siin on? Kas see titt tuleb ka või? Ehk ikka saadavad lihtsalt kedagi."

Umbes täpselt nii mõtlesid meie õpetajatest reisikaaslased, kui HTM-i esises pargis ühiselt bussi ootasime.

"No mida, ronivadki bussi peale. Nii ei saa ju."

Tegelikult muidugi saab küll. Alati saab. Kuidagi ikka. Isegi siis, kui pole päris õiget reisidokumenti kaasas, rääkimata spetsiaalsest turvaistmest. Isegi siis, kui hommikul ärgates avastad, et ühel seltsimehel on 38,3 kraadi C palavikku, kuid ta on selle peale ikka nõus üliarmsasti naeratama. Haarad veel apteegist kõikvõimalikke külmetusrohtusid kaasa ja pigistad silma bussi ronides kinna.

Külmetust muidugi ei olnud ega tulnud. Õnneks. Oli vist lihtsalt reisiärevus. Või hambad. Või aastaaegade "segipaiskumisest" tingitud shokk, mille põhjuseks Lõunakeskuse ees kohatud lumehunnik. 

...Augustikuus lumi on maas?

 Igal juhul olid õpetajatest reisikaaslased äärmiselt üllatunud, kui me Marteniga Kemeri rahvuspargis

Valguma Pasaule ees bussist välja vankerdasime. Marten magas nimelt terve 6-tunnise sõidu piuksugi tegemata maha. Tõeline imelaps!

Kemeri rahvuspark oma tervislikkusest õhkava lukshotelliga oli otsekui paradiisi jõudmine. Kui tavaliselt võime mõne majutusasutuse netilehtelt lugeda kõlavat reklaamteksti lummavast ja kodusest öömajast maagiliste järvede ja männimetsade süles ning kohale jõudes võtab vastu vaid keskpärane ööbimiskoht tehisjärve ääres võsastikus, siis seekord oli kõik tõsi. 

Nii ilus, et viska või mänguasjad minema

Enamgi veel. Lisaks järvevaadetele, oli veel kärestikuline jõgi, mägised terviserajad, mis täis pikitud päris ehtsate loodusmaalidega juhuks, kui sa oled nii üle töötanud, et ei märka enam ise loodust; spetsiaalne paljajalu käimise tunnetusrada; mustmiljon suurepärast lesimispaika; telgid nahkdiivanite ja vooditega (värske õhu mürgituse puhuks); hulgaliselt lõõgastuspüramiide; paremaks inimeseks saamise labürint, milleni jõudmiseks tuli 3 km mööda konnametsa silgata.

 Kahju ainult et meie programm nii tihe oli, et ma metsa alles üsna pimedas sain

Ja kõik see oli praktiliselt ainult meie päralt. Kuid see ei olnud veel kõik. Vaated vaadeteks, aga see, mis meile restoranis ette kanti, oli lihtsalt vapustav.  Lausa kahju oli sellesse lusikat või kahvlit torgata. 

 

Nii ilus, et söö või lill ka ära (kusjuures enamik sõidki)

Ilmselt armastas sealne kokk väga oma tööd. Igal juhul paistis tal meie õnneks aega kohutavalt üle olema, sest sellised kunstiteosed ei sünni niisama. Isegi mitte Jamie Oliveril.  Lisaks ülipüüdlikule kokale, oli meil ka peaaegu isiklik kelner, kelle me üsna ruttu koolitasime Martenile söögitooli tooma.

Masu positiivne kõrvalnähe - privaathotell ja -kelner

Kuid meie Läti reis ei piirdunud sugugi hotellis peesitamisega. Üle sai vaadatud kohalik raba, mida üks seltsimees sai silmitseda teiste kukilt. Oi tulevikus peab Marten seljas kandma vähemalt nelja naist.

Rita süles. No muidugi on mõnus. Aga mitte just kõigil.

Külastatud sai ka Riia loodusmuuseum koos kõigi oma elukatega.

Jõu ja ilunumbreid tuli näidata ka Ligatne loomapargis. Kui loomapargi mainimisel tuli esmalt silme ette lauge Elistvere, siis tarkpeadest lätlased toppisid oma loomad kõik mäe otsa. Et vanematel oleks eriti tore oma järeltulijatega (sh vankriga) ringi jalutada, ehitasid nad kõik kohad igaks juhuks veel ka treppe täis. Oi kui tore see kõik oli teadmisega, et tegelikult ei pruugi umbes 90 % tõenäosusega loomi nähagi.

Oravaid, kakkusid, sigu ja karu me siiski nägime. Muidugi meie vapra kolmiku riiete täishigistamise, pooleteisttunnise vankri seljas vedamise ja mäkke lükkamise hinnaga.

Kuid Lätil oli meie jaoks veel midagi märksa toredamat varuks. Päris ehtne karu maja söögikoht.

Lõpuks ometi sain rahulikult süüa, teadmisega, et Marten on väga pehmete käppade vahel.

Ratastel

Just suts enne Marteni 7-kuuseks saamist otsustasime temaga reisima minna. Kaua sa ikka titega niisama kodus istud. Esiteks oli plaan sõita otse Eestimaa keskpunkti, et seal pisut jalgratastel ringi vaadata ja siis läbi Tartu väljamaale.

(pildistanud Maailmaparandaja)

Muidugi ei läinud me matkama kahekesi, ikka parima seltskonnaga. Kahepeale kokku neljal rattal, kuid seekord siiski mitte veel jalgratastel (esiteks pole üks seltsimees kahjuks jalgratta sõidus veel nii tugev, et pikka maad vastu pidada ja teiseks poleks need rattad muu kola tõttu  ka eriti autosse mahtunud).

Kambakesega Järvamaal (Unistaja fotokas tegi klõpsu)

Matk oli otse loomulikult äge. Ära sai nähtud hulganisti mõisu, parke, kasse ja vihmapiisku.

Esna mõisa valitseja(nna), kes oli piisavalt laisk, et meile sisetuuri mitte teha

Kuigi enamus aega kärutasime neljal rattal, sain ära proovida ka mitu head ratast, millega oli lausa lust viljapõlduse vahel kimada. Välja arvatud äikeses. Kusjuures padukas oli tol hetkel absoluutselt kõrvaline nähtus. Peas kumisesid vaid tüüpilised äikese mõtted (umbes täpselt samad, mis kunagi Rumeenia mägedes). Huvitav, kas see ongi nüüd lõpp?; ons siis just minul vaja testida, kuivõrd efektiivne kaitsevahend on jalgratas äikse ajal?). Kui Omu tipus viskasin ohtliku seljakoti kus seda ja teist, siis nüüd polnud midagi kuhugi visata, kui siis ainult põliti kraavi. Kuna selja tagant kostus Merikese hüüd: ära ainult lenksust lahti lase, siis nii ma hoidsingi kõvasti oma mõtetest ja lenksust kinni.

 Märg, aga ilus (Merike Tiivits foto)

Lisaks mõisatele oli kavas ka ohtralt allikaid, aga neid volitasin külastama Marteni.

Allikad mõjusid talle ülimalt uinutavalt (nagu enamik asju). Aga võib-olla ka ülimalt noorendavalt ehk siis tagasi 1.elukuusse, kus enamik päevast möödus magades.

Teele jäi ka üks ülimalt uhke tuulik, mis lisaks päris ehtsa jahu jahvatamisele, on kohaliku pere  "trennisaaliks". Vähemalt saab perepea seal kõvasti võimelda :)

Seida tuulik

Sel ajal, kui teised kimasid kilekeepide tuhisedes, käisid automatkurid kilplasi vaatamas.

Oli päris naljakas. Vähemalt neil, kes ülal jaksasid olla ja oma noorendavast allikatuurist olid jõudnud taastuda.

Mõni lihtsalt magas enamuse maha

Mis sellise magajaga ikka pääle hakata? Eriti kui plaan edasi lõunasse põrutada. Nii ma siis üritasin teda lihtsuse huvides korra isegi maha ärida. Nii nagu müüakse mõnel pool teede ääres kurke ja tomateid.  Armas pingviinipoeg 

5 EURi tk

Valitud oli hea mitmesuunaline ristmik, kahjuks aga pisut vale ajastus ("müügiperioodil" ei möödunud meist pea ühtegi autot).  Nii tuligi mul reisimist Tartu-Läti suunal jätkata ikka koos Marteniga.

Siis, kui uni murrab

On selge, et Une-Mati on väikeste tegelaste jaoks peaaegu et sõimusõna ja magama jäämine üldiselt täielik tabu, mida tuleb viimse jõupingutuseni vältida. Sellest hoolimata esineb mõnikord harva olukordi, kus väiksed on sunnitud alla andma.

 Mis teha, kui väsimus murrab keset diivani najal püsti ajamist ...

... kõige põnevama vaate juures

... või keset elavat koosviibimist.

Enamasti tuleb magama saamiseks näha kurja vaeva, kasutades selleks magama tantsimist, voodiväristamist, kõriauguni tissitamist vms. Mõnikord on hiljem üsna raske aru saada, kes kelle tegelikult magama pani.

Uneasendite puhul on võimalik täheldada ka teatavat arengut. Kui esimestel elukuudel esinesid peamiselt kõikvõimalike asjanduste käkkimistehnikad, rätik-näos, rätik-kaisus- või pea-kuklas-meetodid, siis nüüdseks on vaieldamatuks lemmikuks tagumik-uppis-asend, millele eelneb külili-pöial-suus tukastamine.

Mõnikord juhtub ka seda, et ööga kasvatakse nii palju, et voodi jääb automaatselt väikeseks.

Ärkamine on sel juhul kahjuks üsna piinav

 

Täiesti omaette kategooria moodustavad autosõit-magamised. Sel juhul on tüüpiliseks müts-silmadel tehnika.

Õueuinakute puhul on lisaks vaadete vaheldumisele vajalik ka kaisulooma olemasolu.

Eelnevalt on muidugi vajalik kaisuloomalt mõned üleliigsed karvad eemaldada.

Kaisuloomi võib olla ka mitu.

Seda rohkem tuleb eelnevalt karvu eemaldada ja seda kergemini tuleb ka uni peale.

Kuhu aeg kaob?

Et seda teada saada, võtsin ühel päeval kätte ja kirjutasin oma tegemised üles.

Üks eile - 1. august

Äratus - 10:30

Martenile suures voodis tekiblokaaz ette, et ta vahepeal alla ei rulluks (no oli aegu,  nüüd ei tuleks see enam kõne allagi, esimese 10 sekundiga potsaks ta nagu poolmäda pirn voodilt pea ees alla) ja siis kööki - kohv hakkama.

Vahepeal käin vaatamas ega ta juba end kõhuli pole ajanud. Õnneks pole paanikaks põhjust, Marten lebab nagu meritäht keset voodit ja vaatab õnnelikult naeratades lage. Ma tõesti armastan hommikuid, sest siis on ta tõeline positiivsuse etalon.

Kui meritäht, siis meritäht, võib südame rahuga ka kasvuhoones tomati, tilli, lehtsalati ja basiiliku jahil ära käia.

Tagasi tulles esimene käik ikka magamistuppa - kõik jätkuvalt kontrolli all, st seltsimees titt ikka veel ilusti voodi peal. 

10:45 Arvuti sisse. Mattis online, seega videokõne. Tassin esiteks Mattise kööki ja siis Marteni ka. Õnnelikud mehed saavadki kokku ja lõpuks ometi saan hakata võileibu tegema ja kohvile vahukoort vahustama. Marteni söök ka sooja.

Vahepeal tahab Mattis rattaga sõitma minna. Ongi hea, saab rahus Martenile süüa anda. Enne vaja muidugi öine mähkmepomm ära vahetada.

Lõpuks saan ka ise kohvi jooma hakata.

Kohvitassi kõrvale meenub, et pidin kohe hommikul vaatama, kuidas sügavkülma revideerimine on õnnestunud ja kas saaks veel midagi välja võtta. Lisaks 15 kotile punastele sõstardele ilmubki välja veel 2 ja avastan ka kadunud pohlatoormoosivirnad. Need saab teinekord kellelegi ära jagada. 

Meenub, et ka sauna külmik on sulamas. Sauna juures võtabki mind esiti vastu poolde põrandasse ulatuv vesi, mis vaja ära koristada.

11:05 Tagasi tuppa. Marteni söök soe, nüüd poiss põrandalt tooli ja sööma.

Siis aga kopp-kopp. Vanaissi imekenade lestadega. Vastutasuks hunnik pohlamoose sügavkülmikust.

11:25 Jätkub poisi söötmine, mis näeb rohkem välja küll mökerdamisena. Tiss otsa.

Seejärel Marten põrandale mängima, saan ka oma jahtunud kohviga jätkata.

11:50 Martenil kisa lahti, uni juba pääl. Arvuti piibitab, aku tühi. Suurde tuppa laadima. 

Marten riidesse ja õue jalutama. Õnneks varsti juba uinubki. Ühtlasi avastan, et ma ikka veel uneriietega.

Väike riietevahetus ja jätkan kohviga.

12:15 Skype piiksud teisest toast. Mattis jälle online. 1,5 tundi on möödunud, mul ikka veel kohvitass näpus. Nagu üks lõputu kohvijoomine.

12:40 Söögilaud korda, nõudepesu, asjad külmikusse. Saiad leivad  ka oma õigesse kohta - avastan mõned hallitustäppidega. Need kassidele koertele.

13:00 Revideerin veel natuke külmikut, et mahutada ära ka sulava saunakülmiku kraam.

13:15 Mustad titeriided pesumasinasse pessu. 

13:30 Vestlus Heliniga - ta on muuhulgas vaarikatest huvitatud, korjan neid siis natuke.

Koristan köögikapi pealset.

Pesu peseb, Marten magab.

Plaan mere äärde minna. Asjade vedu autole.

13:50 Pesu nöörile.

14:00 Pune ja piparmündi korjamine ja kuivama panek.

Herneste söömine

14:30 Marten ärkab. Ilgem nälg, aga enne mähkude vahetus.

Sööme.

Vanker ka autosse, lisaks mõned veepudelid allikavee võtuks, hunnik värskapudeleid taara äraandmiseks, ämbrid, tekid, rätikud.

15:05 Minek

Leisis taara äraandmise peatus

Mere ääres kogu kraami mahalaadimine. 

15:45 Marten ilusti vankrisse, aga ta pole seal sugugi rahul. Nii et siis tekile. Ise püüan allikavett võtta. Koheselt roomatakse teki serva ja hakatakse välgukiirusel kive suhu toppima.

16:05 Teatevõistlus veepudelite täitmise ja Marteni keset tekki tõstmisega.

Kui pudelid täis, siis metsa. Ujuma ju nagunii ei saa, seni kuni üks siin oma aktiivsuse tipul.

16:40 Metsateel kukekate korjamine. Mustikate söömine. Sellest üksi aga vähe. Piima tahetakse ka. Nii et siis keset teed tekk maha ja päikse käes sööma. Selle peale tehakse ka muidugi mähkud täis. Imekiire mähkude vahetus ja siis fotoseeria varbaid suhu toppivast kompanjonist. 

17:30 Natuke jalutamist ja üks jälle magabki. Nüüd padavai mere äärde ujuma.

18:15 Asjad jälle autosse ja tagasi koju.

18:45 Kodus on emal köök juba auru täis ja pliit potsikuid täis. Paralleelselt käib sulanud punaste sõstarde aurutamine ja mustasõstra moosidest mahla pigistamine. Sulandume.

19:20 Marten askeldab põrandal, meie pressime muudkui mahla. Vahepeal täituvad purgid punasesõstra mahlaga ja tuba imehea mahla lõhnaga. 

19:45 Mustasõstra moosi karpide hunnik kahaneb liiga vaevaliselt. Otsustame täna vaarika ja mustasõstra segumoosid puutumata jätta.

Marten hakkab närvi minema, sest juba 15 minutit ei ole keegi teda sülle võtnud. 

Pigistame siiski mahla edasi, uus täis punaseid sõstraid auruma.

20:00 Marten on juba väga närvis, meil käed ja juba ka riided kleepuvad. Kraanikauss pesu ootavaid karpe täis.

20:04 Marten avastab sõbra, lõpuks ometi on kellelgi tema jaoks aega. Tema esimene tutvus peegli ja kaksikvennaga. Viimast on vaja kohe hoolega patsutada. Õnneks mõneks ajaks rahu majas.

20:30 Moosi aurutamise jätkamine.

21:05 Lestade praadimine, kartuli keetmine.

Kiire tomati-kurgi salat. 

ca 21:30 - Söömine, Marten on pööraselt näljane ja sööb terve lesta ja hunniku kartuleid üksi ära.

22:15  Ema on täitsa kutu.  Magama

Marten pole sugugi kutu, tema mängib hoolega, mina pean täpselt ninapidi kõrval olema. 

22:40 Mähkuvahetus, uneriided selga, tissimine, mängimine,  voodisse panek, nutmine,

tissimine, voodisse panek,  mängimine,  mähkude vahetus, voodisse panek, lõpuks ka magama jäämine.

23:50 Nüüd joogatama.

00:30 Täitsa kutu

Duss, hambapesu, temperatuuri ülesmärkimine isa päevaraamatusse ja olulisemate päevategevuste ülestäheldamine. Selgub, et üsna tegus päev.

1:10 magama

Asendamatu "abi"mees

Mis ma küll ilma Martenita peale hakkaks? Pooled asjad jääksid tõenäoliselt tegemata või saaksid tehtud märksa harvemini, näiteks põrand pühkimata lendavate taldrikute kildudest ja mahakallatud piimast. Kindlasti kohe jääks aga ära rebitud ja natuke lutsutatud ajalehtede ja laialipillutud mänguasjade koristamine. 

Pole tegevust, millest pisike huvitatud poleks: alates teelehtede puistamisest kuni kartulivõtuni.

 7-kuusena juba tõeline teepurumeister

 

Kartulivõtul spetsialiseerus ta võilillede eemaldamisele

 

 

Puhas pesu tuleb sorteerida!

 

Eriti paeluv on Marteni jaoks kõikvõimalike nurgataguste koristamine. Tolmu pühib ta nagunii, aga samavõrd asendamatu on ta ka asjade sorteerimises.  Küll tema juba teab, kuidas asju ümber sättida.

 Milline tohutu potentsiaal jäetakse aga enamasti lihtsalt kasutamata - loomulikult ajab see nutma.

Mõne asja puhul lähevad meie arvamused küll pisut lahku, aga mis sellest. Kui olen teepakid jõudnud just ilusti sahtlisse mahutada, leiab tema, et need on ikka valesti ja hakkab teisest otsast asju välja tõstma. Eks ma pean veel arenema, et jõuda tema tasemele.

Ka elektri- ja telekasüsteem vajab Marteni professionaalset järelvalvet.  Kõiki juhtmeid tuleb uurida ja sikutada, ruuterit kontrollimas käia, pulte testida jne. Pidevalt. 

Iga nädal toimub vähemalt paar korda ka kardinate ja vaipade seire. Neid uuritakse ülima pedantsusega, millimeetri kauguselt. Ühtlasi teostatakse ka kardinapuude monitooringut, rippudes kätt pidi kardinate küljes. Ma ei ole päris kindel, miks see pidev seire täpselt vajalik on, aga nagu öeldud, ei küündi ma veel paljus Marteni tasemele.

Isegi muruniitmisest ei ole ta nõus kõrvale jääma.  Enamike asjad puhul ongi tema ülesandeks  kvaliteedikontroll. Marten on näiteks suurepäraseks indikaatoriks moosikeetmisel. Kui ampsu järel tõmbab tal üks silm väikeseks, siis tuleb suhkrut lisada. Seda seni, kuni nägu läheb eriti maiaks ja indikaator hakkab nämm-nämmitama ja keelega limpsama.

Täpselt õige suhkrutimm. Selle partiiga võib rahule jääda.

   

Aja kulgemise tragöödia

Oi, oi. Ma vist hakkan tõesti vanaks jääma. Mitte et ei viitsiks ringi traageldada ja meeletult kuskil ööklubis tantsida, aga nädalad mööduvad viimasel ajal lihtsalt pöörase tempoga. Tundub nagu oleks esmaspäev alles alanud, kui juba on märkamatult terve nädal möödas. Täpselt nii väitsid ka prillitoosi sihtrühmalised. Nii et siis ikkagi vanadus. (Kui aja möödumise tajumist tuleks kuidagi valemina esitada, siis tõenäoliselt oleks üheks komponendiks kindlasti vanus.)
Oleks et see kõik piirduks vaid nädalatega. Ka suvi on kuhugi märkamatult haihtunud. Alles see oli kui päeva olulisim küsimus oli, kuhu mere äärde minna ja kas ei peaks enne mõne peenra üle käima. Nüüdseks on pea kõik peenrad juba heast paremast lagedaks tehtud ja taas umbrohtugi mattunud, kauaoodatud klaaridest ja nende mädanemisest rääkimata.

Taas kord on ka blogindus täiesti unarusse jäänud.  Et seda viga parandada, järgnevad nüüd jällegi mõned meenutussissekanded.