Põgenesime

Mulle meeldib saun, kohe üliväga. Sellegipoolest ei meeldi mulle saun 12 tundi jutti ja nii 7 päeva nädalas. Astud õue ja juba sulad. Kus on nüüd see saarte igikestev tuul, kui teda tõesti vaja on? 

Ja siis, kui juba läheb normaalseks ja termomeeter suvatseb 20 kraadi peale vajuda, ilmuvad ei tea kust  pinisevad sääseparved, kel on kohe ilmtingimata vaja minu või Marteni peale maanduda. Vaene väike on nii tihedalt sääsepunnidega kaetud, et võib vabalt tuulerõugeid diagnoosida. Oleme vist tõelisteks saarlasteks saanud. Tahame, et kõik oleks ja tuleks tasa ja targu, mitte põmaki. Oli ju just talv. Just sulas lumi ära ja alles see oli, kui ei jõudnud kuidagi ära oodata seda esimest sinille. Kasemahla sai ka enne 2 nädalat oodata, kui see lõpuks tilkuma suvatses hakata. 

Ei ole meie harjunud, et nii kui jää ära sulab mere pealt, tuleb juba ujuma minna. Käisime juuksuris ära, pesime mulla maha, hääletasime end mugava auto peale ja põrutasime Tartusse. Kuna aga seal oli ka palav ja umbes sama palju sääski, suundusime Tallinna. Imetlesime pisut musti luiki ja tõstsime pimeduse varjus Kadrioru pargi mänguväljaku liivakasti teise kohta. Vahelduse mõttes.

Hommikul on plaan aga võtta suund juba põhjanaabrite poole. Kuskil peab ju ometi vähe mahedam kliima olema.

Kevad südames ja igal pool

Väike energialaks lõunamaalt ja elu saab hoopis uue hingamise. Lõunas sai küll käidud, kuid kahtlustan, et troopiline kuumus jõudis ka saarele, sest eile ühest Eesti otsast teisi kimades hakkas järjest enam tunduma, et saarte jahedamate kevadete teooria siiski ei pea paika. Mu meelest oli meite muru isegi rohelisem kui mandri oma. Aga nii vist ongi, et kodus on ikka taevas sinisem ja ....Igal juhul puhus tuul Marteni ühtviisi pikali nii Tartus kui Karjas.

Terve tänase päeva saatis mind aga maailma mõnusaim linnuhääl - ööbik. Kui muidu ei tundu naadise maasikamaa kaevamine just ülearu seksikas tegevus, siis sellise laulu saatel täitsa võib kannatada. Isegi vastupidi - niivõrd kuivõrd üht juurtes sobramist ja mullas kangutamist üldse nauditavaks saab pidada. Eriti siis, kui iga teise hangutäie järel tuleb minna Martenit ja tema autot jõemagnetist vabastamas. Ma ei saa aru, mis värk neil väikestel selle veega on. Kohe on vaja sinna minna, ükspuha kui põnev mujal on. Kui laupäeval Elvas lõid Martenis välja tõelise aedniku geenid, siis tänaseks olid need geenid juba tagasi tõmbunud. Kahjuks. Istus noormees mullanäpp natuke aega küll vastkaevatud maasikataimede otsas, aga jalutas seejärel otsustavalt jälle jõe suunas. Ilmselgelt polnud Fiskarsi kühvel piisavalt tasemel.

Milleks need joogitopsid siis ometi mõeldud on kui mitte maa kaevamiseks?

Seevastu esimene jooksuvõistlus mõjus õnneks üsna positiivselt - täna tatsas Marten kassidele juba väga kiiresti järgi. Aga võib-olla oligi Elva kellatornijooksul asi kasside puudumises. No ei leidnud Marten põhjust, miks peaks kuhugi kiirustama ja miks peaks üldse mingis kindlas suunas minema. Tema läheb rõõmuga ainult sinna, kus tema tahab ega vaata kordagi tagasi.

  Kui taamal terendab šokolaadimedal, võib muidugi natuke kannatada.

Fotoklõpsajaks: Jupijumal

Üks päev ma kohtasin...

väikest tüdrukut, kes ootas nii väga munadepühi, et lõpuks said munad värvitud juba nädal enne pühi ja pajutibud jõudsid pühadeks maha pudiseda.

Üks teine päev kohtasin aga vana meest, kes õpetas õunapuid hoopis teise pilguga vaatama. Nüüd võib loota, et järgmisel sügisel ei pea end enam õunte koristamisega pooleks rügama.

Täna aga kohtusin ma esmakordselt loodusliku maarjakasega. Oma metsas :)

Vahepealsest

Blogi on kuidagi unarusse jäänud. Pole midagi imestada, issi tuli ju koju ja kohe läks lahti üks trill ja trall.

Mitte et meil siin juba enne üks paras möll poleks olnud. Pisikesel bossil on pidevalt vaja ju midagi avastada. Näiteks seda, kui mõnus on puistata suhkrut mööda ilma. Lisaks pättustele on aga omandatud ka mõningaid kasulikke asju, nagu hambapesu. See on alati nii põhjalik, et pärast tuleb vahetada kõik täisilastatud riided ja olla üldse väga õnnelik, kui poole-tunnise "pesu" järel ollakse lõpuks nõus harjast loobuma.

Hambapesu fänn

Veel parem on aga kaks maailma toredat asja ühendada: reklaamid hambapesu taustal või vastupidi

Kahte viimasesse nädalasse on mahtunud ka noorperemehe lõputu nohu ja köha ning minu põige Tartusse koos lõunasöögiga torupilli lugude taustal ja imelise tagasijõudmisega Kuressaare-Valga bussiga, millest keegi kunagi pole midagi kuulnud, aga mis otsustas välja ilmuda just siis, kui minul seda vaja oli. Polnud palju puudu, et oleksin bussijuhti lausa kallistama kukkunud. Lihtsalt sellepärast, et ta olemas oli :)

Vähem oluline pole ka meie väike ja juba traditsiooniline mereretk Pati augu ujumiskohast Soela sadamasse. Seekord said 13 km läbitud suuskadel vihisevas tuules ja kergelt ummistavas lumesajus. Oskasime meie ka paraja päeva valida, sest eelnev kuu oli möödunud särava päikesega ja täiesti pilve ja saju vabalt. Hülgeid me muidugi ei näinud. Hea, et Mattis oma kotkasilmaga vähemalt sihtmärk poolsaart nägi ja et me Hiiumaale ei sattunud.

Soelas - oh, kui mõnus! Tagasitee vastutuules enam nii mõnna polnud.

Pärast seda kurnavat pingutust hakkasin oma suuski juba natuke vihkama ja otsustasin need selleks talveks lae alla sokutada. Kuigi ilma poolest on alles viimased päevad hakanud kergelt kevadisemaid märke ilmutama. Vähemalt ei saa nüüd enam käruga lumelagendikel matkata ja tuleb 10cm-s poris hambad risti suure tee poole rühkida. Ja kuigi tänaseks päevaks ei ole me veel mitte tilkagi kasemahla saanud, siis vähemalt kanakoole otsustas lõpuks õitsema hakata, musträstas leidis oma laulud üles ja ära on nähtud ka esimene liblikas. Nii et loota on kirju-mirjut suve.

Peetrikese unenägu

On esmaspäev. Tavapäraselt on Marten viidud vanaema seltsi. On minu aeg. 

Otse loomulikult on parim veeta see aeg spas. Seda, et mind ootas privaatspa, ma muidugi oodata ei osanud. TERVE SPA MINU PÄRALT. Jepikajee. Mine leilisauna - ei hingelistki, aurusauna - ikka tühjus. Suures 25-meetrises basseinis oma kilomeetrit ujuda oli aga juba natuke tüütu. Polnud ju kellegagi võistelda. Mitte, et ma kellelegi ujumises konkurentsi suudaks pakkuda, aga ikkagi on parem, kui vähemalt keegi seal veel vett liigutab. Nii et juba veerand tundi pärast seda, kui avastasin maa pealt täiesti inimtühja spa, hakkasin end tundma väga üksildaselt. Olgugi, et kodus võin tunde üksi saunas olla, on inimtühi spasaun hoopis teistmoodi. Eriti kui pole ka muusikat. Aurusaun oli väheke õdusam, seal olin vähemalt  koos auruga ja mullivannis olid mullid seltsiks. 

Õnneks kestis mu Peetrikeses unenägu vaid tunni, sest siis saabusid ehtekunstnik Tarmo ja ta sõber, Elvas töötav aktivistist vanaema Tiiu oma sõbranna Ulviga ning siis juba terve trobikond kohalikke tervisesportlasi. Otse loomulikult haihtusid koheselt mu äramineku plaanid. On spasid, kus ma ei tahaks kedagi näha ja võiksin tunde lounge muusika saatel vees ulpida, aga Leisi spa pole kindlasti üks niisugustest. Seal on ütlemata tore näha uusi ja vanu tuttavaid ning kuulda uusimaid külauudiseid.

Mineviku puudutus

Sattusin üks päev autoga sõites kuulama Klassikaraadiost üht saadet, mis rääkis Põhja-Aafrika elust ja inimestest, segatuna kohaliku muusikaga (Vestlusi kultuurist). Ei tea oli see pärastlõunasest päiksest helkiv pisut uimane linn, kevadhõnguline lummus või kes teab mis, aga mul tekkis selle saate taustal tõesti tunne, nagu oleks võimalik ajas ja ruumis rännata. Silme ette kerkis tundmatu saginas Araabia linn ja kõik sellega seonduv melu ja kära. Mitte nii nagu Erilaiu "Aja jälg kivis", kus pole suurt vahet, kas juttu on Veneetsiast, Lissabonist või Pariisist, sest ainuke, millelele keskendud on Erilaiu väga eriline hääl, mis muudab kõik kuidagi ühesuguseks Erilaiulikuks.

Selle saate taustal tekkis millegipärast aga tunne, nagu oleks avanud tolmu alla mattunud "Loomingu" 84. aastakäigust. Tegelikult väga mööda ei pannudki, sest saade oli lindistatud 1974.

Püüdsin kodus teisigi Leo Normeti 1974. maade ja rahvaste saateid kuulata, aga millegipärast muutus kass nende peale närviliseks, Marten leidis, et tuleb vahetpidamata kaasa jaurata ja ema jaoks oli see lihtsalt väga tüütu saade. Nii et edaspidi tuleb esmaspäeval kell 4 autole hääled sisse lüüa ja lihtsalt kuhugi sõita. Ajas väga kaugele, ruumis võib-olla mitte nii väga.

Geen 69327E24D ekspressioneerus

Uurimistööde hindamise ikke alt vabanemine mõjus nii eufooriliselt, et avalduma hakkas geen 69327E24D, mis rahvakeeli tuntud kui toimeka perenaise geen. Võtsin kätte ja sulatasin esiti meie üüratu sügavkülmakirstu ära (1. korda pärast soetamist). Polnud sugugi hull, kui jätta välja äärmiselt nördinud titt, kes tundis, et emme armastab sügavkülmakirstu palju enam kui teda. 

Noos oli muidugi võimas. Välja tuli sadakond liitirit maasikamoose, vaarikaid, mustsõstraid, astelpajumarju, mustikaid, punaseid sõstraid ja pohli; 4 aastat vanad lestad; 10-kond kotti kõrvitsakuubikuid, ube ja herneid; tundmatu metslooma liha mõne prae jagu ja 6 l kasemahla, nii et nälga me tõenäoliselt järgmise 5 kuu jooksul ei jää. 

Aga mis ühe paarisajaliitrise kirstu tühjendamine ikka on? Kökimöki. Nähes meeletut marjalaadungit, hakkasid mõtted koheselt liikuma magustoitude suunas. Otsustatud sai küpsisetordi ja martsipanise vaarika-kohupiima-rullbiskviidi kasuks. Vahepeal käisin piilumas ka kurikuulsat komeeti, mida juba mitu korda otsimas käidud. Oli teine seekord täitsa ilusti meie noore kase kohal olemas ja binokliga igati hoomatav.

Kell 11 õhtul oli aga just paras aeg koristama hakata. Ja mitte lihtsalt rutiinselt siit natuke tolmu ja sealt natuke ja siis tolmuimejaga ja lõpuks põrandate pesu, vaid seekord oli tahtmine nühkida ja küürida absoluutselt kõiki nurgataguseid. Alates uste ja klaaside pesust ja lõpetades dushiruumi "lõhnaprobleemi" lahendamiseni. Paralleelselt podises pliidil hommikupuder ja pesumasinas uhas pesu. Marten oli ka ülimalt ametis - sõitis laevaga mööda tube ja kui avastas põrandapesuämbri, algasid muidugi lõputud veemängud.

 

Laupäeva hommikuks oli ülitoimeka perenaise geeni avaldumine pisut tagasihoidlikum, aga arvatavasti ongi see kodeeritud  avalduma reedeti.