Valikud, valikud...

Kui sul on laupäeva jaoks ainult üks number üks plaan: minna tundideks metsi mööda kappama, udust sügist nuusutama, ummisjalu kraave ületama, okstesse takerduma ja häält kähedaks hõikama  ehk lühidalt ajujahile ning selgub, et mehed lihtsalt ei viitsi end ega püsse autosse vedada, tuleb asuda plaani number kaks juurde - sõita linna meigikoolitusele targaks saama.
Targaks ma saingi. Pärast 30 aastat elu teadmisega, et mul on rohekashallid silmad, selgus nüüd, et need on hoopis türkiisikirjud. Issver! Ma olen täiesti valesti elanud. Elagu nüüdsest roosa ja sinine!

Jõetsi Leisi

Pole midagi mõnusamat, kui libistada sauna taga kanuu vette ja lihtsalt seilata mere poole. Kui välja arvata paar natuke madalat silda ja keset jõge kasvavat pajupuhmast ning mõningad ümberkukkunud puud.
Mis sest.
Kui saab mõne meetri kauguselt sõita mööda laululuikede kolooniast, kuulda lähenevate koskede müha ja päästa teele jõetaimede ulpivad parved, ununevad kõik takerdused. Nii hea on vahel elul lihtsalt minna lasta.

Koristusfiil

Martenile on Masha multikad vist pähe hakanud. Või siis on tegemist aktivist "Masha" geenidega, mis liiguvad meil ilmselt emaliini pidi. Igal juhul on saanud temast tõeline tegutseja, eelkõige aga koristusmaniakk. Vaja on kogu aeg pesta...

 uksi

laudu

 natuke muidugi ka mänguasju

mänguasjakasti

kes saaks unustada pallide pesu?

köögisvammiga on hea küürida kummikuid

 tugitooli pesu võttis hetkeks mõttesse

 riidest tumba puhul polnud märja svammiga pesus aga mingit küsimust

Kui on lapp, natuke Fairit ja kraanist tuleb vett, ei hakka sel noormehel vist kunagi igav.

Vähe sellest, Marten arendab ka uut stiili. Kuigi miniseelikuid meie majas ei tunnistata, on Marten leidnud niigi multifunktsionaalsetele buffidele uue rakenduse.

Buffseelik (loogiline, kui telekast tuleb Eesti tippmodell)

Ps! Ealeski pole mul majas leiduvatest asjadest nii head ülevaadet olnud kui praegu, sest igal vabal momendil on ühel aktivistil vaja kapid asjadest tühjaks tõsta.

Tegelikult pole ju hullu midagi...

ainult et emmedega võivad lapsed olla kohe eriliselt õelad. Vähemalt vahetevahel.  Maruarmsad oskavad nad muidugi ka olla. Parajal momendil.

 

Läbi skype akna avaneb issile näiteks vaid viksi ja viisaka noormehe pale. 

(Koju jõudes ootab ees jätkuvalt üliarmas, aga igal võimalikul hetkel selili viskav ja röökiv noormees. Ega niisama heast peast ei röögita, näiteks kaubanduskeskuses võib olla põhjuseks vajadus ISE käru lükata. Ilma et mingi tüütu suur käsi soovitud trajektoori klaasustega poe ees omatahtsi muudaks.)

 

 Teadagi, külas ja kenade onude süles on tegemist ainult uskumatult ideaalsete lastega. 

Ka vanavanematele osatakse näidata vaid häid külgi. Nii kui silmapiirile ilmub aga emme või vahel ka issi, ilmneb tõpra pool. Vaja on hakata laualt kiskuma linikuid, näppima arvutil kõiki tulega nuppe, nõudma sealt tulihingeliselt multikaid. Loomulikult tuleb vahetada ilmtingimata ka kõik riided, sest millegipärast muutusid need järsku ebameeldivaks. Kui kõik riided on soovi järgi välja vahetatud, on vaja lasta täis mähe. Kui miski muu ei aita, siis peab emme aitama panna traktorile käru järgi, sest üks nii väike laps ei saa sellega hoolimata osavusest mitte kuidagi hakkama.  Jne jne....

Viimaseks õlekõrreks on alati tühi kõht. Olgu just lõpetatud õhtusöök või käes südaöö, nüüd ja kohe on vaja midagi süüa. Sõrmest haaramine ja nämm-nämm joruga köögi poole tirimine aitab peaaegu alati. Hoidku selle eest, kui kööki tirimisel peaks käsi lahti tulema, siis on näljane osapool potsti keset põrandat ja volüüm automaatselt viimase peale keeratud.

Kööki jõudes polegi nälg enam teab mis suur, sest külmikust asju pakkudes, ei sobi üks ega teine. Sobib aga viies asi. See viies asi on vaja ilmtingimata pista olenemata suurusest suhu korraga, nii et ööge peal või kui ihaldusobjekt juhtub olema vedel, tuleb end ja põrand loomulikult täis lödistada, et saaks jälle riideid vahetama hakata. Ega emmedel pole nagunii midagi muud teha, kui riideid ja põrandaid pesta.

 Hmm, kas ma tahan praegu vahukoort?

Küpsis küll ei kõlba.

Ma vist oleks praegu tegelikult rohkem shokolaadijäätist tahtnud.

Pohla peab saama ise noppida...

ja mett õngitseda.

Isegi magades on neil meie üle võim.

Kuigi noormees saab täna aasta ja 10 kuud, tundub, et kohutava kahese aeg on vist juba kätte jõudnud.

Meil on selline tore raadio

Juhtusin üks päev kohalikust Kadi raadiost kuulma järgmist teadet: "Leitud on raha. Kätte saab Saaremaa apteegist. Kui keegi tunneb, et on raha kaotanud võib minna apteegist küsima."
Vat selline tore on elu Saaremaa pealinnas Kuressaares :)

Mister Tillatahh võtab sõna

Marten pole tõesti suu peale kukkunud. Õuue-õuue-õuue jutuvada hakkab peale juba esimesest sekundist peale silma avamist. See noormees elaks tõesti õues, kui mingid totakad suured inimesed teda igaks ööseks tuppa ei lukustaks. Aga muud moodi me lihtsalt hakkama ei saa - lingist ukse avamine pole enam mingi üllatus, snepperlukuni ta aga veel õnneks ei küündi.

Täiesti selge on see, et emme on emme, ämme või Liiiiina (Niiinja), kõik meie miljon kassi on kiisssid (ja mitte ainult meie kassid, piisab ka sellest, kui kuskil on kassi pilt).
Koer on ilmselgelt auh, lehm ja lambad on hoolimata korduvatest parandustest jätkuvalt hopad ja kanad kiiad, üleäänud linnud ja liblikad linnu, mittetäiskasvanud (+ üks täiskasvanu) on aga titad. Kui minul seostub "titaga" pigem beebi-ealine või natuke halvustav Raja-Teelelik Kah mul tita!, siis Marteni tita on üdini positiivne - oi näe teine minusugune, lähme mängima.

Lisaks on ta ilusti omandanud sõnad kell, okay, kalli, anna (mis tähendab tegelikult võta), autu (palju autosid loogiliselt autos, enne tähistas kõiki sõidukeid lihtsalt rrrrrrrrrr). 

  Vägagi sõidetavaks autoks võib kvalifitseeruda ka vana raadio.

Mehaanika valdkonda kuulub ka trinn-trinn-trinnn. Selge on ka kiikumine ehk kiiga-kaaga, appi, aga selle viimase puhul on hääletoon veel liiga tagasihoidlik, pigem nagu kuku, ma olen siin. Otse loomulikult on selge komm. Issi on aga sedavõrd raske sõna, et hoolimata kõiksugu pingutustest seda veel ei tule ega tule. Kui issi ilmub skype-aknasse või paistab kaugelt, on ta ikka ka tita. 
Mähkme kohta ütleb ta kaka, kuigi kaka on mõnikord harva kasutusel ka otseses tähenduses.

On aga ka terve rida nö omasõnu, millele meie pisut keelelistes raamides mõistus kuidagi ei küündi. Näiteks kui meie tõeline maiasmokk tahab kapi otsast küpsist või sahtlist kommi, tuleb ja korrutab ta muudkui hilda, hildatilda, äldi või älda. Kui püüda vähegi mingit loogikat tabada, siis võiks oletada, et äldi tähendab, anna seda siin ja älda vastavalt seda sealt, igal juhul võiks need omasõnad tähendada, et midagi tahetakse veel rohkem. Üheks arusaamatuseks on jäänud ka sõnad tillatah, killatahh või lihtsalt kilda, mis kõlab siiski suurepäraselt. Võib-olla ongi tegu sõnaga, mis on umbes sama oluline teada, kui okidoki, johaidii vms.
Hetke kuumim sõna on aga kukkus. Ja neid asju, mis kukuvad, on kukkumas või ise visatud, on sadu. Asjad igal sammul aina kukuvad (kusjuures kukkus on tihtipeale öeldud purjus vanamehe kombel pehme keelega ja kümme korda jutti :)

Näe, näe, tita kukkkkkus

Näe, kukkus (kukkusid need kivid vabatahtlikult veepange jeeee)

Teine hittsõna on "ei" ehk mhm-mhm. Kas vahetame mähku? Mhm-mhm. Kas tahad süüa? Otse loomulikult mhm-mhm, aga ise ronib selle peale otsustavalt laua taha ja võtab juba lusikagi kätte. Sa neist meestest siis aru.
Tundub, et aru saab ta tegelikult juba väga paljust, aga kas ta tahab alati aru saada, on muidugi iseasi.

Ei takista vallid, ei takista kips...

kui miski peab sinuni jõudma, siis see ka jõuab. Mõnikord tuleb lihtsalt õige aeg ära oodata.
Minu ellu jõudis nüüd kõhutants. Ja päev hiljem rahvatants.
Lihtsalt läks nii. Kuigi kõhutantsust kuulsin juba kevadel, polnud siis veel aeg õige. Nüüd siis oli. Kipsis käega.
Kõhutants viis omakorda aga rahvatantsuni. Selgus, et Leisi rahvatantsurühmal on naiste kriis ja nii sain hoobilt koha kahte tantsutrenni - naisterühma ja segarühma. Poleks iialgi osanud arvata, kui palju on kipsiga võimalik keerelda, lennelda ja õhku tõusta, aga on.
Nii et teisipäeviti ja kolmapäeviti on mu õhtud nüüdsest täis tantsu suurepärases seltskonnas. Kui peagi ka spa taas tööle hakkab, siis on elu siin Leisi vallas tõesti nagu lill :)