Mister Tillatahh võtab sõna

Marten pole tõesti suu peale kukkunud. Õuue-õuue-õuue jutuvada hakkab peale juba esimesest sekundist peale silma avamist. See noormees elaks tõesti õues, kui mingid totakad suured inimesed teda igaks ööseks tuppa ei lukustaks. Aga muud moodi me lihtsalt hakkama ei saa - lingist ukse avamine pole enam mingi üllatus, snepperlukuni ta aga veel õnneks ei küündi.

Täiesti selge on see, et emme on emme, ämme või Liiiiina (Niiinja), kõik meie miljon kassi on kiisssid (ja mitte ainult meie kassid, piisab ka sellest, kui kuskil on kassi pilt).
Koer on ilmselgelt auh, lehm ja lambad on hoolimata korduvatest parandustest jätkuvalt hopad ja kanad kiiad, üleäänud linnud ja liblikad linnu, mittetäiskasvanud (+ üks täiskasvanu) on aga titad. Kui minul seostub "titaga" pigem beebi-ealine või natuke halvustav Raja-Teelelik Kah mul tita!, siis Marteni tita on üdini positiivne - oi näe teine minusugune, lähme mängima.

Lisaks on ta ilusti omandanud sõnad kell, okay, kalli, anna (mis tähendab tegelikult võta), autu (palju autosid loogiliselt autos, enne tähistas kõiki sõidukeid lihtsalt rrrrrrrrrr). 

  Vägagi sõidetavaks autoks võib kvalifitseeruda ka vana raadio.

Mehaanika valdkonda kuulub ka trinn-trinn-trinnn. Selge on ka kiikumine ehk kiiga-kaaga, appi, aga selle viimase puhul on hääletoon veel liiga tagasihoidlik, pigem nagu kuku, ma olen siin. Otse loomulikult on selge komm. Issi on aga sedavõrd raske sõna, et hoolimata kõiksugu pingutustest seda veel ei tule ega tule. Kui issi ilmub skype-aknasse või paistab kaugelt, on ta ikka ka tita. 
Mähkme kohta ütleb ta kaka, kuigi kaka on mõnikord harva kasutusel ka otseses tähenduses.

On aga ka terve rida nö omasõnu, millele meie pisut keelelistes raamides mõistus kuidagi ei küündi. Näiteks kui meie tõeline maiasmokk tahab kapi otsast küpsist või sahtlist kommi, tuleb ja korrutab ta muudkui hilda, hildatilda, äldi või älda. Kui püüda vähegi mingit loogikat tabada, siis võiks oletada, et äldi tähendab, anna seda siin ja älda vastavalt seda sealt, igal juhul võiks need omasõnad tähendada, et midagi tahetakse veel rohkem. Üheks arusaamatuseks on jäänud ka sõnad tillatah, killatahh või lihtsalt kilda, mis kõlab siiski suurepäraselt. Võib-olla ongi tegu sõnaga, mis on umbes sama oluline teada, kui okidoki, johaidii vms.
Hetke kuumim sõna on aga kukkus. Ja neid asju, mis kukuvad, on kukkumas või ise visatud, on sadu. Asjad igal sammul aina kukuvad (kusjuures kukkus on tihtipeale öeldud purjus vanamehe kombel pehme keelega ja kümme korda jutti :)

Näe, näe, tita kukkkkkus

Näe, kukkus (kukkusid need kivid vabatahtlikult veepange jeeee)

Teine hittsõna on "ei" ehk mhm-mhm. Kas vahetame mähku? Mhm-mhm. Kas tahad süüa? Otse loomulikult mhm-mhm, aga ise ronib selle peale otsustavalt laua taha ja võtab juba lusikagi kätte. Sa neist meestest siis aru.
Tundub, et aru saab ta tegelikult juba väga paljust, aga kas ta tahab alati aru saada, on muidugi iseasi.