Detsember saabus tõelise talvega. Kõik oli ühe ööga paksu lumevaiba all ja peibelik Honda külmus oma suurepäraste talverehvidega maja taha muruplatsile kinni. Eks ma aitasin talle pisut kaasa ka muidugi, aga sugugi mitte meelega. Lihtsalt uskusin temasse mingi hetk liialt. Peibe saime tänu töömehe loogikale ilusti rohumaalt kätte. Seejärel hakkas kõik kohe hästi minema: miniteaduspäevad said läbi, kõik ülikeerulised kuhu-ma-tite-jätan logistika probleemid leidsid tänu vanavanematele lahenduse ja kõige tipuks jõudis ka issi merelt tagasi.
Oh seda rõõmu.
Lõpuks saabus ka päev, kui ma ärkasin "vanana". Ega muidu poleks 30. eluaasta saabumist veel sugugi mingiks vanuseks pidanud, aga miniteaduspäevadel teatas üks gümnasist mu küsimuse peale: kas filmitsitaatide kasutamine ajas ka kuidagi muutub? sügavmõtteliselt, et kui inimesed on juba vanad ehk üle 30-sed, siis nad veel kasutavad selliseid ütlusi, nagu "Me oleme Tallinnast, me maksame", "ikkagi inimene", "Kui Tallinna lähme, siis lähme loomaaeda ja kohvikusse" jne. Praegused kooliõpilased selliseid asju aga enam ei teadvat ega kasutavat. Õnneks puhkes kogu auditoorium 30-ste vanadeks pidamise peale naerma, nii et ehk selle vanaduseni on veel pisut aega.
Sünnipäev saabus muidugi väga pidulikult: armsate sõnumite, särtsakate roosibukettide ja täpselt- minu-maitsele-tortidega.
Aga see polnud veel sugugi kõik.
Tuli välja, et sel ajal, kui meie ema ja Marteniga eelmine päev olime kartulisalatit, pikki poisse ja mokatorti palehigis meisterdanud ja Mattise peale tema kojuhiilimise pärast vaikselt turtsunud, oli tema hoopis Haapsallu põrutanud.... Et tuua sealt mulle vat see....
...päris oma kanuu.
Nüüd võib kasvõi iga päev kanuumatkale minna. Ülimõnus :)
Nii et kui mind arvutis pole, siis kõige tõenäolisemalt kulgeme mööda vett.
Nii et kui mind arvutis pole, siis kõige tõenäolisemalt kulgeme mööda vett.
No comments:
Post a Comment