On esmaspäev. Tavapäraselt on Marten viidud vanaema seltsi. On minu aeg.
Otse loomulikult on parim veeta see aeg spas. Seda, et mind ootas privaatspa, ma muidugi oodata ei osanud. TERVE SPA MINU PÄRALT. Jepikajee. Mine leilisauna - ei hingelistki, aurusauna - ikka tühjus. Suures 25-meetrises basseinis oma kilomeetrit ujuda oli aga juba natuke tüütu. Polnud ju kellegagi võistelda. Mitte, et ma kellelegi ujumises konkurentsi suudaks pakkuda, aga ikkagi on parem, kui vähemalt keegi seal veel vett liigutab. Nii et juba veerand tundi pärast seda, kui avastasin maa pealt täiesti inimtühja spa, hakkasin end tundma väga üksildaselt. Olgugi, et kodus võin tunde üksi saunas olla, on inimtühi spasaun hoopis teistmoodi. Eriti kui pole ka muusikat. Aurusaun oli väheke õdusam, seal olin vähemalt koos auruga ja mullivannis olid mullid seltsiks.
Õnneks kestis mu Peetrikeses unenägu vaid tunni, sest siis saabusid ehtekunstnik Tarmo ja ta sõber, Elvas töötav aktivistist vanaema Tiiu oma sõbranna Ulviga ning siis juba terve trobikond kohalikke tervisesportlasi. Otse loomulikult haihtusid koheselt mu äramineku plaanid. On spasid, kus ma ei tahaks kedagi näha ja võiksin tunde lounge muusika saatel vees ulpida, aga Leisi spa pole kindlasti üks niisugustest. Seal on ütlemata tore näha uusi ja vanu tuttavaid ning kuulda uusimaid külauudiseid.
No comments:
Post a Comment