Viimased 10 päeva ja ööd olen end täielikult teadusele ja norimisele pühendanud. Ei ole mahti isegi kaua virmalisi ega komeeti oodata, rääkimata liiga pikkadest nina päikese poole sammumistest. Eksisteerivaid vaid ökoloogiakonverentsid, mille jaoks pühalikult abstrakte vorpida ning lõputuna näiv kogus uurimitöid, mis vaja kohe-kohe ära hinnata. Töödes esitatud arvutuskäikude kontrollimine on jätnud juba jälje. Otsustusvõimetus oma ökoloogilise jalajälje arvutamiseks pani kokku rehkendama hoopis selle, et 1000 uurimistöö leheküljest on lugeda veel 3%.
Omajagu on muidugi põnev ka. Eile öösel näiteks sain põhjaliku ülevaate lasteaialaste suhtumisest kooliminekusse ja sellest, et tüdrukute unenäod on rohkem seotud nende igapäevaeluga, sest
tüdrukutel on rohkem probleeme, mille üle mõelda, samas, kui poistel pole selliseid probleeme, mille üle pead vaevata :). Täna aga taimetoitluse alast uurimust lugedes selgus, et klassifitseerun kõige paremini freeganiks või siis peskovegetaarlaseks. Mida kõike enda kohta ikka teada ei saa.
Uurimistööde väliselt on aga selgunud, et Martenist on saanud suurepärane söögilaual tegutseja. Ta veedaks seal rõõmsalt kõik oma tubased hetked. Nüüdseks on kõik lauaasjad kolinud kapi peale, aga tundub, et see on taas vaid ajutine lahendus. 
Täna menüüs: mahedalt muditud rukkileivapuru, krõmpsuvate suhkruterade ja keskmiselt tugevamalt istutud punaste sõstardega.
Õues on ta aga tõeline kelgufänn, kes isegi kaka püksis ei ole nõus oma tuunitud iluduselt hetkekski lahkuma.
No comments:
Post a Comment