Aeg ja inimesed

Sattusin hiljuti vaatama videot, kus filmitud on  Tartu ühesid ja samu paiku 1990/91 ja 2014. Nii palju on justkui muutunud ja samas ka mitte. Tundub, et kogu aeg tuleks kaamera peos ringi käia, sest omamoodi ajaloo hõng on igas hetkes.
Täna oleks mu armas mamma, kellega mul oli võimalust oma esimesed 8 aastat koos veeta, saanud 100-aastaseks!

Kui palju oleks võinud kõik teisiti olla, kui ta oleks saanud meie kõrval palju kauem olla? 

Aga ju pidi just nii olema. Võib-olla poleks need mälestused, mis mul temast praegu on, ka mitte selliseid. Kas ma mäletaks siis neid 50 imemaitsvat vahvlit ja kaltsunukku, mis ta mulle 8. sünnipäevaks kinkis või seda väikest roosat roosikujulist prossi lasteaialõpuks? 50 rubla, mille vahetusest ei tahtnud ma midagi kuulda, sest see oli ju MAMMA KINGITUS, aga olin sunnitud seda pisar silmas ikka tegema. Pannkooke, mille taina tegemisel tal alati suu ühes kindlas asendis oli? Tühjas maapoes käimisi ja eelkõige just poe ukse taga ootamisi? Lasteaiaskäiku, kus ta jagas kõik oma barbarissi kommid lahkelt lasteaialastele? Lasteaia lugu mäletaks vast ikka, sest see on mälestus, mille meenutamine ajab mind olenemata ajast ja kohast alati nutma. Mamma külaskäik oli minu jaoks midagi sama olulist, kui isa räägitud lugu oma parimast sünnipäevakingitusest - korvitäiest punapõsksetest õuntest, mille tema mamma ja papa talle tõid. Jagada kõik oma kommid täiesti võhivõõrastele ajal, kus poes polnud peaaegu kunagi midagi saada ....

Ja kas ma mäletaks neid pisarates põski, kui me jälle nädalaks linna lasteaeda sõitsime? Kui ma praegu selle peale mõtlen, siis oleks mamma ja papa nagu igavesti seal uksel meile lehvitamas. Mis sellest, et uks on juba ammu vahetatud ja lehvitused jäänud rohkem kui 23 aasta taha. Pagan kui kahju, et me ei saa kalleid inimesi kuidagi tagasi tuua. Kas või korrakski. Ei saa mammale Martenit näidata ja Martenile mammat. Isegi siis, kui mängus on kellegi 100. sünniaastapäev.

Nii jäävadki mõned inimesed koos oma majade ja aegadega nagu kellegi mälestusse kinni ja järgmised inimesed ei tea neist enam midagi.

Milline võis olla igapäeva elu siin Kaisaküla ühes jõukamas talus kunagi? Milline vaade avanes aknast 80 aastat tagasi? Kas paistsid lehmad ja kanad ja hobused? Või ainult mustsõstra- ja tikripõõsad? 

Kahju hakkab. Alati.

Mõni elab muidugi rahulikult edasi, ainult et ei ole eriti sõnakas.