Maakad Talinas

Kus siis veel kui mitte loomaaias ja kohvikus? Kaua siin ikka neid ibasid (sebrad), kanuusid (kängurud), hipposid (jõehobu), kigasid ehk rohh-rohhisid (siga), pisusid (piison), kalgasid (kaelkirjak) ja pesukarusid ning jääkarusid paberi pealt vaatad. Kaua võib lapsele seletada, et see suur londiga on elevant? Elevant tundub olevat noormehe jaoks vähemalt sama keeruline sõna kui lõvi.

Algus oli paljutõotav

Aga siis muutus kõik väga hirmsaks. Troopikamaja oli oma kalade ja ussidega irmus, jääkaru puur oli irmusirmus, aga vähemalt suutis ta seda nii kaua vaadata, et määrata liigini, et tegemist on jääkaruga. Kõige-kõige irmsam oli elevandi maja (hea et ta krokodillist midagi ei taibanud).

Irmsad irmsad Fien ja Carl kasepuid ragistamas ja pajusid koorimas

Õnneks polnud kõik siiski nii irmus - kaamid tundusid kauguses täitsa meeldivad.

Eriti sümpaatsed olid kääbusmarmosetid

Kui ma siin paar nädalat tagasi õhkasin, et oleks ometi võimalik asju ajas paralleelselt näha, siis Tallinna Loomaaia puhul pole see eriti vajalik. Tundus (ja nii enamus aega), et olen tagasi aastas 1993. Ainuke erinevus seisnes paaris uues majakeses, küngastikus ja selles, et enamikel närvilistest ja õnnetutest loomakestest olid nüüdseks tekkinud vaderid.

Ibrat, kalgat, jaanalindu ja lõvisid (ehk emmet ja issit) meil näha ei õnnestunud, aga meelehärmiks sai soetatud tõelise legofänni unistus - legoibra, legokalga, legoemme-issi ja legojaanalind; bussi ja zootöötajad saime pealekauba.

Kohvik ei jäänud ka vahele, ainult et kohvikust põgenes noormees teise samasuguse eeskujul hoopis pallimerre. Nojah, aga kohvikud ongi rohkem suurematele maakatele.