Teadaanne

Kallis Mattis,
Ma sulle kirjutan....
Loodus tühja kohta salli. Selgus, et su metsamajake on leidnud omale vahepeal uued elanikud....
Oh seda ärevust, mis valdas olukorras, kus avastasin, et keegi on meie kausikestest söönud ja topsikestest joonud ja ülalt kostub kahtlast kolinat....
Hea oli, et kaasas oli kartmatu jahimees, kes söandas vaatama minna. Selgus, et uuteks elanikeks oli armas kodukakupaar, kes olid sisenenud, ei kuskilt mujalt kui korstna kaudu. See seletas ka asjaolu, miks su ülipüüdlikult ja igikestvalt seina pandud hele tapeet oli võtnud kohati aegunäinud varjundi.

Olid ennast sinna juba mõnusalt sisse seadnud, kõik nurgatagused üles leidnud, paarkümmend korda üritanud läbi katuseakna ja rõdu vabadusse põgeneda. Teadsid ka seda, kus kõige parem aega veeta (ikka uue trepi uhketel postidel) ja kuhu esmajoones põgeneda, kui oht peaks ähvardama (katusealuste kõige tagumisse nurka, otse loomulikult).
Küllaltki raske oli neid sealt tagasi loodusesse saata. Ega oma kodust ole kellelgi kunagi kerge lahkuda.