7-päevane

Jah, kui 24. sai raeplatsi draakon üle vaadatud, hakkaski asi kuidagi imelikuks vedama....

Tegelikult oli asi vägagi paljutõotav juba 22. jaanuaril, kui tüübikesele sai suusatippe näidatud. Ju ta siis leidis, et turvalisest ja kitsast maailmast on siiski piisavalt põhjust välja pugeda. Lisaks olin ju juba septembris paika pannud, et kuigi tähtaeg on 24.01, sünnib tüübike 22.01.2012 (mul on nimelt numbritega oma värk ja nii ma otsin nende ilu muudkui - selles kuupäevas oleks peitunud ka aastanumber). Sõnapidajana kukkus tüübike üsna intensiivselt enda soovist niisiis juba 22.01 lõunast märku andma. Kuna mulle oli aga perekoolist jäänud mulje, et haiglasse tuleb minna siis, kui tõesti enam kodus kuidagi olla ei saa, siis leidsin ma muudkui, et pole ikka piisavalt põhjust. Pealegi taandusid hood ca 4 paiku ja lasid mul lausa normaalse une täis magada. 23. jaanuari lõunal otsustasime aga vähemalt haiglasse uurima minna. Meid suunati  ootama ja ämmakas haihtus pea pooleks tunniks. Mingi hetk sattus ta aga meie peale ja avastas, et oli meid sinna unustanud. Tehtud KTG oli üsna paljutõotav, nii et anti valuvaigisti ja kästi aga koju magama minna, et õhtuks end välja puhkaks. Õhtul ei olnud mul aga enda arvates üldse nii valus, et kuskile sünnitama minna - tegime Aime juures hoopiski sauna, pärast lugesin veel Aimele ta 60 aastaseid kirju Siberi sõbralt ette, endal vahepeal valust hääl kadumas.  Öösel kiskus asi muidugi palju hullemaks. Mattis muudkui mõõtis valude vahelist aega (5 minutit). Kell 3 oli ilmtingimata vaja kuuma nõmmliiva teed, sest köha ja valud tahtsid juba hinge seest võtta. Mattis oli resoluutsel otsusel, et kui ma juba käpuli köögi põrandal ja taburette kallistamas, siis ma vist ei teeskle ikka ja tuleb haiglasse minna. Nii ta siis kugistas alla mitu võileiba, pani mütsi ka juba pähe ja oli valmis autot soojendama minema. Mulle aga tundus, et ikka pole piisavalt valus ja tahtsin näha, kas hood äkki ikka haihtuvad, nagu eelmisel ööl.  Kella nelja paiku jäigi kõik harvemaks ja ma sain isegi une täis magatud. 24. päeval olid valud aga peaaegu haihtunud. Kuna olin eelmisel päeval saanud oma artikli trükiversiooni mustandi kätte, mille paranduste tegemise lõpptärminiks 26.01, siis hakkasingi selle kallal nokitsema. Oi, vat sellises staadiumis, kui aeg-ajalt ka hood käivad, on see taibukus ikka üsna taandunud :) Veel hullem, kui pead siis veel mingeid uusi asju selgeks saama. Niisiis sain hämmastusega teada, et ka .pdf faile saab suurepäraselt track change-da. See, et neid kommenteerida ja värvida saab, on elementaarne, aga õnneks tuli Krista appi ja me saime kahe peale ikka kogu artikli paranduste süsteemi selgeks. 

Kuna midagi hullemaks ei läinud, käisime pärastlõunal raeplatsi draakonit vaatamas ja  tähelepanu ümberjuhtimiseks raamatupoes Looduse Aasta Foto raamatut vaatamas. Vaene Mattis pidi ää külmuma, sest kui mul iga natukese aja tagant valuhoog tuli, siis sai teha äärmisel juhul ainult tibusamme. Kaubsis avastasin, et seal on ikka kuramuse vähe tšillimiskohti. No pole ka viimast vinti rasedate peale mõelnud, kui noodel peaks kodus olemine üle viskama ja oleks kuhugi potsatada, kui vajadus tekib :) 

Õhtul mässasin oma artikliga ja sain selle lausa täpselt keskööl saadetud. No on ka tüübike, lasi ilusti kenasti töö ikka ära teha ja siis hakkas endast jälle hoolega märku andma - ja nii terve öö. Nii et sel ööl ma eriti magada ei saanudki, aga rahustavalt mõjus see, et mul oli kohe hommikul arstiaeg. 

Visiidil suutsin arsti tõsiselt hämmastada, sest olin selleks ajaks tema sõnutsi igati sünnitaja ning talle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas ma suutsin nii kaua üldse kannatada. Põhjus, miks asi niimoodi venis, oli lihtsalt selles, et lootevesi oli nii otsas, et looteveekott, mis sellistel puhkudel peaks ise puruks minema ja asja edasi kulgemist põhjustama, oli tüübikesel nagu müts peas ja takistas kogu protsessi. Mind suunati üles sünnitusse juhtnööridega looteveekott koheselt puruks teha. 

Üleval oli aga teiste arstide tsoon ja nagu meie süsteemidele omane, tahtsid nemad kõik ikka ise üle vaadata. KTG tuli ideaalne: hood iga 2 minuti tagant, intensiivsus pea kõigil juhtudel 100 %. Meid suunatigi tuppa, aga kuna kõik tundus nii toimiv, siis jäädi ikka ootele, et äkki toimib kõik ise. Nii me siis tšillisime (video) seal väikeste ja suhteliselt kaootiliste hoogudega 2 tundi. Tuba ise oli väga luksuslik, vanniga ja puha ja mis põhiline, seintel olid võilillepildid ja üks neist selline, mille olin omale ka hiljuti desktopi jaoks hankinud :)

Päris kummaline oli seal olla niimoodi, eriti kui kõrval toas röögiti, mis kole. Otsustasin röökimise vältimiseks dušši alla minna, mis oli aga natuke halb mõte, sest vannitoas kõlas kõik veel selgemini. Pärast selgus, et kõrvalpalatis sündis paras hiiglane - 5,3 kg kaaluv poiss. 

Kasutasin kõiki võimalusi - püherdasin matil, veeresin palliga jne.

KTG-d tehti ka ja eks me püüdsime teha pilti, kus ma naeratan, kui kokkutõmbe intensiivsus 100 %. 

 Kokkutõmmete intensiivsus 0 ja näpud kohe püsti :)

No ei suuda ikka naeratada, kui intensiivsus 100 %, aga järgmine kord peab saama

Lõpuks leidsid ka sünnituse arstid, et ega asi ikka ise edasi ei lähe ja tuleb looteveekott katki teha. Ja vat pärast seda läks asi tõsisemaks. Ära sai proovitud kõik ülejäänud vidinad, mida pakuti: vann, kits. Kõige rohkem meeldis mulle aga tualetipott, millel ma oleks vist võinud lausa tunde veeta. Mingi hetk hakkas ämmakal ja Mattisel aga igav ja nad tundsid huvi, kas ma üldse kavatsen sealt kunagi välja ka tulla. No eks ma siis pidin resultaadita sealt lahkuma, aga õnneks olid nad mu poti armastusest aru saanud ja muretsenud mulle järi.

Sünnituse lõpp läks imekähku. Arst ja ämmakas üritasid muudkui üksteise võidu mu kätel veresooni tuvastada, et tilka panna. Pidada jõudu juurde andma, aga kahjuks selgus, et mul polegi seal eriti asjalikke veresooni :)

Mina muidugi kogu aeg vaikselt pressisin, sest ega ma päris täpselt küll aru ei saanud, millal see päris press tuleb, mida oodata tuli, aga kogu aeg oli ju nii kange tagumine häda, mille pärast ma oleks palju meelsamini tualetis istunud. Üks ämmakas otsis jätkuvalt veresooni ja mina elasin seal õndsa teadmisega, et nii läheb veel umbes poolteist tundi. Korraga kargasid mingid tädid meie ruumi, üks neist viskas mu ämmakale kilekeebi, mille too ühe käega kuidagi üle pea viskas. Mu kilekeebiga ämmakas teatas seejärel, et vat ära nüüd pressi, aga sekund hiljem juba, ah pressi ikka ja siis oli ainult kisa ja kõigil tõeline hämming. Poisu nii äkiline sünd tuli kõigile täieliku ootamatusena. 

Siis sai ka veene otsiv ämmakas oma tegevuse õnneks katki jätta :)

Kõige ootamatum oli mu jaoks see, et mu kõhule ulatati koheselt täiesti puhas laps. Ma olin nimelt kindlal arvamusel, et vastsündinud on igati ligased, verised, sinised jne, aga meie 51 cm-ne ja 3270 gr-ne pisike oli nagu vannist läbi käinud. Veevalajate värk võibolla :)

Kui pisike su kätte ulatatakse, oli paugu pealt energiat nii, nagu poleks midagi olnudki :) Ja neid tundeid, mis siis tekivad, kui päris sinu pisike sulle kõhule pannakse, ei saa lihtsalt kirjeldada ....... aga see on vaieldamatult maailma parim tunne! Ja mis põhiline, see õnnetunne jääb kestma ja kogu maailm tundubki kogu aeg ainult väga kena. Nii et kokkuvõttes jäi sünnitusest ainult väga positiivne kogemus. Ja kui öösel saad magada vaid mõne tunni, siis sellest piisab täielikult. 

Peretuba me sel päeval kahjuks ei saanud, sest eelmistel päevadel oli olnud tõsine sünnituste buum: 24. jaanuaril 12 last. 25. jaanuaril ainult 5.

Aga polnud hullu, sest juba järgmisel päeval saime oma toa. Esimene öö möödus suuremalt jaolt imetlemise tähe all. Otse loomulikult pidin ka iga natukese aja tagant hingamist kontrollima :) 

Haiglas on see tore asi, et kui seal lühikest aega olla, siis igav juba ei hakka - hommikul tuuakse süüa, kraadiklaas kraadimiseks, siis juba tulebki ämmaka visiit, siis oota kõnet, et saaksid lapse arstide juurde kontrolli kärutada, siis juba lõunasöök, tubade koristus ja siis pead olema valmis, et saabuvad külastajad. Pärast külastusaega on jälle ämmaka visiit, kraadimine ja põhimõtteliselt pead olema kogu aeg valmis, et keegi võib ikka tuppa astuda.  Otse loomulikult jäävad kõigi nimetatud tegevuste vahepeale mähkude vahetused, imetamised, alguses selle viimase usin õppimine :). Nii et pole üldse imestada, kui unustad WC-sse minna või avastad, et hambad veel pooleks lõunaks pesemata. Ja kui sul vähegi tekib mõte vannituppa minna, siis hakatakse sekund hiljem nägu krimpsutama ja siis juba puhketaksegi meeletult nutma. 

Samas on nii tore, kui käiakse vaatamas. Meid käisid haiglas vaatamas mitmed tähtsad onud ja tädid. Esindatud oli PRIA, Tartu Ülikool, SA Archimedese Teaduse populariseerimise üksus, Tartu Keskkonnaamet, Krediidipank, Hendrikson & Ko. Kahjuks vallavanemate tasand siiski ei jõudnud. 

Aga üldiselt on Marten väga ideaalne laps: niisama juba ei nuta. Kuigi esimene öö peretoas oli küll natuke hirmutav. Pisike röökis mis kole, kuigi mähkud olid korras, süüa antud. Mattis oli kindlal arvamusel, et laps küll imeb nagu kaan, aga mul lihtsalt pole talle mitte midagi anda. Kui kuidagi ei oska, siis internet on igati tänuväärne vähemalt Mattise arvates: "Oota ma googeldan - kui laps nutab öösel". Sel korral polnud sellest just palju abi. Samas aga kui ei oska teha pampu, siis ta googeldas natuke ja vorpis pärast muudkui ideaalset pampu teha. Mattis: "Internet on imeline".

  Kui pisike vaevleb gaasidega, siis aitab, kui tõsta ta oma kõhule.

Möödunud päevadesse on jäänud uskumatult palju: mähkmevahetuse õppimine, esimene kaka ja sellele järgnenud esimene naeratus (27.01), esimene vann (29.01). Ja kui alguses oldi mures, et pisike ei taha tagumist häda teha, siis pärast seda esimest ootab meid üllatus igas mähkus. Nii et saime, mis tahtsime :) Lisaks on juba ka reegliks saanud väike purskkaev või tugevamat sorti oja mähkmete vahetuse ajal. Lisaks oleme avastanud, et ta eelistab suhtlemiseks ööd, mitte päeva aega. Huvitav, kust tal küll sellised kombed ;)  

Päev on maha magamiseks

Lisaks ei meeldi talle, kui meie sööme, eriti tuhlist notti lihaga. 

Aga üldiselt on meestest üsna lihtne jagu saada.

Ka meie vaatame kõike nüüd hoopis teise pilguga. Näiteks kui iluuisutamise galal Tomáš Verner tegi üliseksika kava, siis Mattise kommentaar sellele oli: "Küll tal oleks hea mähkmeid vahetada. Nii vähe riideid seljas." 

1. veebruar saime aga juba nädalaseks. Vanaema tõi selle puhul ka pisikese tordi, Martenile sellised asjad juba meeldivad :)