Võiks juba ometi aru saada, et kui ma mingi päev mitte midagi teha ei viitsi, siis ei tasugi midagi tarka peale hakata. Tulebki seliti visata ja vaadata, kuidas päike mööda seinu ja orhidee õisi liigub ja ainult siis end liigutada, kui Marten selleks põhjust annab. Tegelikult on see mitte-midagi-viitsimine minu puhul ju selge märk, et hakkan haigeks jääma. Aga selle asemel, et süüa ära sügavkülmast näiteks karbitäis musti sõstraid, otsin mina hoopiski tegevusi, mis meele rõõmsamaks teeks. Lähen näiteks ujuma. Rohkem polegi selleks korraks tarvis. Pisike saab samal päeval vanaemalt viiruse naha vahele ja nii meil õnnestubki kenasti üheaegselt haigeks jääda. Minul on stsenaarium nagu ikka: toredad aevastused, siis kurguvalu ja siis lõpmatu nohu ja köha. Vahepeal on väiksesed vahvad üleminekud, nagu aevastus haige kurguga või haige kurk pluss nohu pluss köha. Martenil algas samuti kõik aevastustest, mis ei olnud nagu tavalised tite nina-puhtaks-aevastused, vaid sellised, et me emaga pidime suurest naerust luksuma hakkama. (Ise alles kahe kuune, aga aevastab nagu vana mees, ainult selle vahega, et aknad ei hakanud värisema).
Esmaspäeva hommik ei olnud enam nii naljakas. Väiksekesel parem silm muutkui jooksis vett ja aevastusi esines märksa sagedamini kui puuksatusi. Loobuda tuli kõigist toredatest plaanidest minna Tõrukest ja Birgittat vaatama, ülepäeviti ujuma jne. Selle asemel tuleb nüüd veeta aega toas ja arvata võib, mis see endaga kaasa toob. Elamine on mattunud ühtlaselt tatirätikutesse, vähegi vabad kapiääred on kaetud kõikvõimalike rohutotsikutega ja instrumentidega ning igal pool levib tore küüslaugu hais ja pidev löristamine ning köhimine. Söötmistest on saanud tõeline multitasking: lisaks imemisele üritatakse samal ajal kakada ja köhida ja kõike seda saadab lõpmatu ninalörin.
Lisaks ootab ees suurem pesu pesemine, sest nüüdseks hetkeks on kõik mu lemmik- ja mitte nii lemmikud pluusid Marteni suurest köhimisest ja sellega kaasnevast oksendamisest piima täis heidetud. Tema enda riietest muidugi rääkimata. Huvitav, kui palju me nüüd seetõttu rohkem piima imeme?
Täna otsustasin oma ravimeetodeid veelgi tõhustada: lisaks küüslaugu, mee, kasemahla, sidruni ja ingveri tarbimisele, segasin valmis imetabase energiapommi sügavkülmutatud astelpaju- ja arooniamahlast, millele sai lisatud poole sidruni mahl ja natuke mett.
Väga ilus ja veel paremini maitsev kukkus välja. Igal juhul mõjus see nii suurepäraselt, et jaksan isegi öösel kell pool kolm arvuti taga olla. Lauluhäält pole ma veel aga tagasi saanud, nii et olin sunnitud väikese meeleheaks haarama toa nurgast tolmuva ukulele. Sellega ei oska ma kahjuks peale kaootilise tinistamise midagi mõistlikku peale hakata. (Mis tahtagi inimesest, kelle ainuke pillikogemus on laste kannel, kus sai jolotksa nootide järgi keeli tinistatud). Õnneks pole pisikesel "muusika" osas veel kriitikameel väga arenenud ja talle tegi see vähemalt nalja.
No comments:
Post a Comment