Kui nii väga pole võimalik mööda maailma rännata, siis tulevad vaatamisväärsused su ellu ise. Mitte lihtsalt unenägudes. Ma ei räägi siin ka järjekordsest Marteni vägiteost. Seekord oli tegemist tõesti ühe reaalse vaatamisväärsusega, mis ületas külamuttidel isegi Kirgede tormi uue osa uudiskünnise. Nimelt juhtus Leisi vallas midagi sellist, mida ka kõige vanemad küla elanikud pole oma silmaga veel sellisel kujul näinud. Nimelt oli Soela rannast mitme-mitme kilomeetri ulatuses saanud tõeline suhkrutükimaailm.
Oi, kuidas tekkis kohe ka kange tahtmine eskimomajakest ehitama hakata. Kuna aga kindad ununesid autosse, siis lahtus see vaimustus kiiresti.
Keegi/miski vist oli siin väikse majakatsetuse juba teinud?
Eks selliseid jäätriive ole meie kandis ka varem esinenud, küll aga mitte Soela ranna pool. Ka pole need jäähunnikud tavaliselt nii pikalt mööda randa, pigemini paari kuhjatisena.
Pole just tavaline näha, mis sinu armsast mereääre kohakesest ühe ööga on saanud. Näiteks polnud "meie" RMK platsikesest suurt miskit peale laua ja pingi alles. Needki kenasti kreenis.
Hullu polnud aga miskit, istuda ju kuidagi sai, kuigi pikutada oli veel ideaalsem.
Mõnda teist RMK platsi armastas jääjumal aga nähtavasti pisut rohkem ning seal oli kõik täpselt alles.
Vaatasin ka nädalavahetusel äraootavalt aianurgas asuvate sinilillede suunas, aga tundub, et mandril läheb õitsele hakkamisega veel aega.
ReplyDeleteKummaline, kusjuures surnuaed oli meil eile juba sinililli täis. Tavaliselt tuleb kevad ikka mandril varem. Tiu-tiu.
ReplyDeleteEi tea midagist. Käisin eile suusatamas ja tegin lumememme/jänese, täitsa talv oli. Täna tegin pilti kuidas botaias võrkiirise õied lume alt välja ulatuvad.
ReplyDeleteKuidas need jää-suhkrutükid küll nii korrapärased saavad olla?