Oi, oi, kui alguses möödusid nädalad linnutiivul, siis nüüd on aeg tõeliselt lendama hakanud. Viimasest postitusest on märkamatult möödunud juba rohkem kui kuu. Põhjust pole just väga raske leida: seoses issi koju saabumisega avanesid meie jaoks pea kõik maailma teed. Pole siis ime, et suure ringi traageldamisega seoses, on aeg arvuti taga peaaegu olematuks kahanenud.
Õnneks saabus nüüd aga päästev jaaniaeg, kus ilm on nii armsalt vihmane, et leiab aega ka arvuti taha potsatada ja ribu-radapidi olnut meenutada.
......
Ühel päeval aastas tulevad kodused toimetused nurka visata ja sõita asju ära tegema mõnes teises kallis kohas. Juba 3. aastat oli selleks kohaks Soela sadam. Seekord oli kohale saabunud üle 30 inimese, kes kuidagi iseenesest mõistetavusega leidsid endale tegevuse, kas riisumise, sodivedamise, võsa langetamise ja trimmerdamise, supelranna koristamise, kändude juurimise või lõkke kohendamise tiimis. Üks seltsimees moodustas aga omaette - järelvaatleja - tiimi. Pöönutas mõnusalt kaskede vilus, aeg-ajalt paotas silma ja naeratas. Talle meeldib, kui teised tööd teevad.
Kõik muidugi pingutasid mis kole. Tunnid lendasid. Vahepeal käis isegi vallapea oma saatjaskonnaga meid vaatamas, kringlit toomas ja muhelemas, aga kellelgi polnud eriti mahti lobisema minna. Korra oli isegi juba tunne, et nüüd kohe-kohe kukun ümber, et enam ei jaksa mitte millimeetritiki. Aga ei saanud ju tempos järgi anda. Teevad järsku vahepeal kogu töö ära. Ehtsad eestlased!
Rassimisele tegi ootamatu lõpu aurava kalasupi ja idamaise vokiroa lõhn. Tegelikult kattus laud järgnevate minutite jooksul lisaks veel kõiksugu kookide, kringlite, stritslite, pirukate ja muu hää ja paremaga. Nii et talgupüha läks ootamatult üle söömapühaks. Nagu ikka :)
Õnneks saabus nüüd aga päästev jaaniaeg, kus ilm on nii armsalt vihmane, et leiab aega ka arvuti taha potsatada ja ribu-radapidi olnut meenutada.
......
Ühel päeval aastas tulevad kodused toimetused nurka visata ja sõita asju ära tegema mõnes teises kallis kohas. Juba 3. aastat oli selleks kohaks Soela sadam. Seekord oli kohale saabunud üle 30 inimese, kes kuidagi iseenesest mõistetavusega leidsid endale tegevuse, kas riisumise, sodivedamise, võsa langetamise ja trimmerdamise, supelranna koristamise, kändude juurimise või lõkke kohendamise tiimis. Üks seltsimees moodustas aga omaette - järelvaatleja - tiimi. Pöönutas mõnusalt kaskede vilus, aeg-ajalt paotas silma ja naeratas. Talle meeldib, kui teised tööd teevad.
Kõik muidugi pingutasid mis kole. Tunnid lendasid. Vahepeal käis isegi vallapea oma saatjaskonnaga meid vaatamas, kringlit toomas ja muhelemas, aga kellelgi polnud eriti mahti lobisema minna. Korra oli isegi juba tunne, et nüüd kohe-kohe kukun ümber, et enam ei jaksa mitte millimeetritiki. Aga ei saanud ju tempos järgi anda. Teevad järsku vahepeal kogu töö ära. Ehtsad eestlased!
Rassimisele tegi ootamatu lõpu aurava kalasupi ja idamaise vokiroa lõhn. Tegelikult kattus laud järgnevate minutite jooksul lisaks veel kõiksugu kookide, kringlite, stritslite, pirukate ja muu hää ja paremaga. Nii et talgupüha läks ootamatult üle söömapühaks. Nagu ikka :)
No comments:
Post a Comment