Maikuu eelviimasel päeval pakkisimegi auto pilgeni titeasju täis ja otsustasime mitte enne Tartut autost väljuda. Päris nii meie plaan siiski ei õnnestunud, sest esimeseks atraktsiooniks oli praam. Tegelikult oli Marten juba kord sellel viibinud, aga vaevalt, et 3-päevane just eriti palju mäletaks.
Esimene teadlik praamisõit ja kama lonks.
Tartus ootas meid ligi 30 kallistavat kätepaari, uskumatult suur hunnik asju, mis tahtsid Pika-Pajult Saaremaale toimetamist ja muidugi palju armsaid ja tuttavaid nurgataguseid. Kui ma eelnevalt olin kujutlenud meie reisi kui lõputult pikki patseerimispäevi Tartu peal ja Emajõe ääres, põigetega ülikooli, botaanikaaeda ja mänguasjamuuseumi, siis tegelikkus osutus hoopis millekski muuks. Tundub, et lapse saamise järel ei eksisteeri enam sellist asja nagu lihtsalt olemine. On üks lõputu kimamine ja pidev logistikaprobleemide lahendamine. Isegi sellised lihtsad asjad nagu poeskäimised võivad koos titega osutuda keeruliseks. Kui minna, siis kas vahetada ühtlasi ka mähkud? Kus sel juhul asub mähkulauaga WC ja kust leida lift? Või veab autoni välja? Meie uuest autost on saanud ühtlasi ka uus kodu ja kõigi praktiliste küsimuste lahendamise koht. Käru lahti ja kinni pakkimine käib nüüd muuseas, nagu ka enda paljaks
koorimine suvalises kohas. Hea et uuel autol vähemalt toonklaasid on.
Tartus olles plaanisime muidugi ka välja sööma minekuid. Aga nagu kiuste, kukkus Marten kisama juba sööma mineku mõttegi peale. Just siis sai temal kõrini selili lebamisest ja ta tahtis kätel kandmist, et ikka paremini maailma näha. Sellist asja nagu meie söömise mahamagamine ei eksisteeri tegelikult juba Marteni sünnist alates. Tundub, et tittedel on mingi salajane vaist, mis ajab nad alati vähemalt siis üles, kui hakkad esimest ampsu suhu pistma. Ei ole siis enam mingit vaikselt lällamist: samaaegselt silmade avanemisega, hakkab kostuma ka üdini õnnetut röökimist. Aga tegelikult pole see titemajandus kaugeltki tüütav, vaid omamoodi äge just. Vähemalt igavust ei saa küll hetkekski tekkida.
Kuigi meie jalutuskäigud Tartu peal jäid üsna põgusateks, said olulised asjad siiski üle vaadatud ja "Vanaisa" ära nähtud.
ülikool
kevadine raekojaplats
ja muidugi botaanikaaed.
Üles sai leitud ka kiire nimekaim.
Tagasisõidul oli plaanis teha vähemalt päevane tiir Lõuna-Eestis. Täppi läks sellest ainult esimene pool: osa ajast kulus nimelt LÕUNAkeskuse ees. Vaadates meie pilgeni täis autot, mis sisaldas muuhulgas pea tervet tagaistet võtnud Aracauria´t ning linnaeluga üdini äraväsitatud Mattist, ei olnud meil just kõige suuremat reisukihku.
Ära tõime. (Taimede lummuse päeva eest saadud Uus-Meremaa iludus)
Linnaelu oli ka mind nii ära kurnanud, et olles paar tundi Lõunakeskuses ja selle ees veetnud, ei taibanud me ostukeskuse peamist funktsiooni - mähkulaudade olemasolu - ära kasutada. Juba 5 km kaugusel linnast tuli teha tee ääres titeoperatsioon, sest keegi hakkas juba kergelt uppuma. Edasisõites selgus, et ka teistel olid sel päeval vist samad probleemid, sest terve Elva tee ulatuses oli iga poole kilomeetri tagant näha üksikuid peatunud autosid. Tite-Eesti :)
Meie tagasitee ainukeseks turismi linnukeseks sai Võrtsu lõunatipus asunud Vooremägi, kust avastasime paar kidakeelset kalameest ja miljoneid konnakulleseid.
Tagasitee oli aga tihedalt suhtlemist täis, sest korraliku saarlasena, otsustas Mattis kõigile vastutulnud autodele viisakalt viibata :)
Virtsus nurusin ma siiski ühe lisapeatuse, et oma armsaid anemoone näha.
Tartu mustus maha!
(Linnaelu ei muutnud meie notsut tegelikult nii mustaks. Lihtsalt keegi pole kodus vett piisavalt raisanud.)
No comments:
Post a Comment