Suvesõidud vol 2 - otse pärapõrgusse

Juba jõulust saati olid kalendrisse märgitud suurelt ja punaselt 25.-28. juuli Püha müristus ehk VILJANDI FOLK. Kui korra käsi folgijumalale antud, siis ei taha sellest enam nii kergelt lahti lasta.
Võrreldes eelmise korraga oli siiski mõnigaid erinevusi:

 

seltskond oli kirjum.

oli ka mõnevõrra "lõbusam".

Marten oli nimelt otsustanud, et hetkel, kui tema jalad maad puudutavad, tuleb esimeses ettejuhtuvas suunas jooksu pista. Olgu siis valikus vallidel kimamine, jooks otse tantsupõrandale või haihtumine 20 000 folgilise sekka. Oi see viimane oli eriti lõbus. Isegi minu kiireloomulised reageeringud said trenni, rääkimata Mattise närvikavast. 

  "Rahulikum" oli vaid siis, kui noormees omas isiklikku tantsulava.

Ülipositiivsete mälestustega titade ja tillukeste laulutund ei sujunud seekord ka eriti ideaalselt.

Tillukeste laulu- ja mängutunnist mäletab Marten (kui ta muidugi üldse midagi mäletab) üht ägedat lokkis peaga blondiini, kellele ta kõhklematult oma auto loovutas ning ukselinki, mida oli vaja umbes 50 minutit lahti kangutada.

Sama lugu oli ka meie traditsioonilise Hubert Pärnakivile pühendatud maratoniga, mis küll toimus, aga seekord märksa jonnakamalt.

"

Meistersportlased on siiski individualistid: kui finishijoone peab käest kinni ületama, siis pigem juba ka kõhuli maas.

Kuna viimasel folgipäeval polnud noormehe jaoks erilisi muusikelamusi pakkuda, otsustasime muid toredaid paiku otsima minna.

Teele jäi käruga läbitav ja maailma mõnusaim Riisa raba, kus vesirooside kõrval võis lõputult jalgu solistada ja samas end vaikselt trikoo autosse jätmise pärast kiruda,

 sest kõrval korraldasid ühed just perekondlikku vettehüpete pühapäeva.

Mõõdukas kirumine on siiski alati kasulik....

Tulemuseks oli rannapeatus Pärnus, kus Marten oli muidugi jälle tõelises põgene-vaba-laps meeleolus.

Suvesõidud vol 1 - Mändjala rannapidu

Ma pole ju sugugi vana. Näidaku pass mis tahes, hinges olen jätkuvalt 21. Kui aga sattusin juulikuus Mändjala mändide alla Saaremaa suurejoonelisele rannapeole, kus osalejate vanus küündis heal juhul 16-ni, tuli tahes tahtmata ma-vist-ikka-olen-natuke-vana-tunne peale. Vahepeal lihtsalt oli vaja autoni jalutada, Vikerraadio käima lükata ja nädala jagu kohalikku lehte "Meie Maad" läbi sirvida. Seejärel võis jälle rahuliku südamega neoonroheliste või lillade parukatega sipsiku- ning karukostüümides tegelaste sekka kaduda.

 

Lisaks karvastele ja sulelistele võis kohata ka kohalikke ingleid.

Mingist nostalgitsemisest ei saanud siiski juttu olla, sest sarnasele üritusele olen elus täpselt ühe korra sattunud. Seda 10 aastat tagasi. Valdav mulje oli siis sama filmilikult lõbus. Ütlemata tore oli hüppama panevalt hea muusika taustal muigvel pealtvaatajana inimesi jälgida. Igal sammul toimus midagi. Kes tormas osa võtma võistlusest, kus tuli võimalikulikult pikalt karjuda Rannapiduuuuuuu; kes püüdis üleni vahusena näida siiski viis aastat vanem välja; kes oleks maha löönud kõik meesterahvad, kes tema neiuga pikemalt kui 6 sekundit rääkisid jne... Nagu vaadanuks Mehhiko seepi. 

Tol ammusel korral olin aga justkui eraklik pealtvaataja, sest kohe-kohe jõudev sõbranna saabus juba viis tundi hiljem. Sel korral oli aga seltskond isikliku kaitseingli näol algusest peale olemas. Nii et lisaks muigamisele, sai aeg-ajalt muljeid kellelegi karjuda :)

Hüvasti suvi!

Blogi on kuidagi unarusse jäänud. Mis parata: suvi oli lihtsalt liiga kena ja arvuti jaoks ei jagunud ühtki üleliigset viivu. Aga pole hullu: nüüdseks on vihmad meie maa üles leidnud, suvi juba ka ametlikult lõppenud ning just paras aeg teha pilguheit möödunud suvesse.

Ämblikud koovad juba salle

Põhupallijooksud on joostud.

Suve suurim pidu

Tänavuse suve suurimaks peoks olid otse loomulikult pulmad. Kahjuks või õnneks siiski mitte meie omad, kuigi vahepeal oli (arvestades aktiivsust) täitsa selline tunne nagu ise abielluks.

Abiellumine - see on ju imekerge!

Ja nii lendas Jalg õhupallidega. 

Ei mitte kõrguvasse sinitaevasse. Murphy seaduse kohaselt esiti ikka männilatva.

Ei möödunud ka ühtki rohkem või vähem siivutumat võistlust ega mängu, kus ma poleks pidanud osalema. Alates banaanisöömisest, säärekatsumistest, õhupallipurustamistest teadagi mis kombel (ja et ma pidin taaskord selle kõikse viimase variandi just endale saama). Jalad veel nädal hiljem pealehüppest potisinised.  Hea, et ma veel pitsat ei pidanud olema. 

Mattis siiski kohustusest ei pääsenud, lisaks pidevale tantsukohustusele ühe meeletult tantsuhimulise neiuga, valiti ta pulma laulumeheks. Igal juhul sai ta sellega suurepäraselt hakkama, sest pulmapaarile esines korduvalt täiesti isiklik segakoor.

Muuseas täienes ühe eksemplari võrra ka meie kaabude-pärgade kollektsioon.

Ilusmaa

Kunagi kevadel oli telekas selline natuke piinlik reklaam, kus üks preili seisis vaatetornis ja õhkas, et oi kui ilus meite maarjamaa Haanja munamäetornist on.Võib-olla näidatakse seda praegugi, aga kuna ma suurem asi telekavaataja enam pole, siis ei tea kohalikust reklaamimaastikust miskit.
Aga vat meil siin Karja ja Tutku küla piiril oli üks maailma ilusaim moonipõld, mille ilu pani tõesti kiljuma.
Ja mitte ainult, see lausa kutsus lähemalt imetlema.

Tahtsime veel teinegi päev põldu kohe kogu perega sukelduda, aga moonimuinasjutt oli otsa saanud. Põld oli alles, aga moonid kõik maha niidetud :(
Kuna meil oli siiski vaim millekski lummavaks valmis pandud, läksime otsima järgmist muinasjutumaailma.
Õnneks ei pidanudki kaua otsima, sest see asus Tuhkanal liivatormi ja vahutava vee piiril.

Üks päev...

...ma leidsin oma kodutee pealt lamba. Oi kui hirmus oli. Sõidad ja vaatad, et ongi lammas. Ära surnud. Juppideks sõidetud. Nii kahju.

Jätad auto arglikult seisma ja oh kui tore. Polegi lammas - hoopis võililled.

Tagantjärgi kaagutused

Aeg lausa lendab. Alles see oli kui sai pikisilmi Sõru jazzi oodatud. Ühtäkki oli see läbi. Ära sai tuntud tunne, mis tähendab, kui sind kutsutakse lavale ja sa ei peagi punastades sinna tormama. Isegi püsti ei pidanud tõusma... sest keegi teine juba läkski ja tegi kõike tuhat korda paremini :)

Kaunishäälne nimekaim

Vähe sellest, et üle sai vaadatud ja kuuldud nimekaim, kohtusin ka oma venna pisut vanema teisikuga. Rumeenia mudalaste pildistamistehnikaga sai ta ilusti ka tõenduseks kaamerasse püütud. Nii, et mis jutt see on, et kogu aeg on vaja merel käia. Tuleb välja, et tegelikult käib kallis vennaraas hoopis festivalidel õlut müümas :)

Kahepäevane muusikamaailmas elamine jättis hinge tõelise päikeselaigu. Just täpselt sellise - salapääsudega

Või siis midagi sellist - Kaibaldi nõmmelikku

Jaanipäevgi möödus imekähku. Nagu alati. Metsküla jaanitulel nägin tuttavaid vaid kaugelt, sest terve jaanipeo aeg möödus ringitormavat last taga ajades. Eriti karmiks läks asi, kui lavale ilmusid kohalikud rahvatantsijad - siis oli Martenil ilmtingimata vaja lava keskele keerutama minna. Kodune jaanituligi möödus imekähku: siuh-sauh 30 ja veel mõned hüpped üle lõkke (sest üks jaanipäev võib mööduda grilllihata, aga mitte ealeski ilma traditsiooniliste üle-lõkke-hüpeteta), öö läbi kestev saun ja siis veel paar varahommikust tunnikest (igasuguse loogika vastaselt arvuti ja ettekande seltsis). Ja läbi need pühad olidki.

Ülejäänud juuni möödus kauaoodatud IAVSi sümpoosiumi ettekande paanikas. Oli ka põhjust, sest nii suurt ja mainekat ökoloogiakonverentsi kui Tartus toimus, pole meie armsa kodumaa pinnal veel ealeski aset leidnud ja karta on, et nii pea ei toimu ka. Kohal oli 450 inimest 41 riigist ja oi kui palju suurepäraseid ettekandeid ja postreid. Kohe nii palju, et mu kodus tite järgi jooksma harjunud aju tahtis esimesel õhtul vaikselt otsad anda. Aga juba teise päeva õhtuks seis õnneks normaliseerus. Ära said muuhulgas nähtud sellised ökoloogiagurud nagu GRIME, TILMAN, B. WILSON. Kauakardetud ettekanne sai ka ilusti-kenasti üleelatud ja tagantjärgi ei tundunud enam üldse hirmus.

Suvistel töödel ei paista aga kuidagi lõppu olevat. Kui oled muruniitmistega ringi peale saanud, võib teisest otsast juba uuesti alustada. Õnneks ei pea üksi rassima. Noor peremees on kuldsete kätega -  kus viga ei näe laita, seal tuleb ja aitab.

Viinamarjad kastetud, nüüd kurgimaale

Kellele paberit? Ma tõin igaks juhuks tualetist kaasa.

Nii issi, õlled on külmas ja ootavad sind sauna

 (Mis mõttes sul läheb veel kuu kojujõudmiseks?)

Unelemisvankrist on vaikselt saanud töökäru, millega kohati töömeest kohati, tarvilikke töövahendeid transportida

Ega üks õige maasikamoos saa valmida ilma meistermekkijata

Õnneks on lõputuna näiva aiatöö vahepeale jäänud siiski natuke aega ka õnne otsida