Kõik teed viivad Rooma

Mis Itaalia reis see oleks ilma Roomata? Otse loomulikult ikka Rooma ja mis oleks Rooma ilma Vatikanita.

Paavstile jäi  seekord "tere" ütlemata, aga püha vett sai küll maitstud ja kõik pühamad nurgatagused üle vaadatud, nii et pühalikkust peaks nüüd vähemalt paari aasta jagu olema.

 Nii pühalikus paigas venid kohe meetri võrra pikemaks (Vatikani katedral, millesse pääsemiseks tuli üüratuna tundunud järjekorrad oodata, rõhk sõnal "tundusid", sest tegelikkuses liikusid sabad üsna kiiresti, igal juhul võrreldes Louvre või Pisa torni omadega)

Sellise pildi saamiseks tuli end liigutada välgukiirusel, sest....

sekund hiljem valgusid massid jälle peale

8-meetrine avaus Pantheoni laes, mis tundus rohkem nagu meetrine

Kolosseum ja massid
Aga Roomas on palju rohkem kui ainult paarituhande aastased Pantheon ja Kolosseum ja muud tähtsad vaatamisväärsused.

 

Lihtsalt üks suvaline ülekäik raudteejaama lähedal 

Täiesti tüüpiline Itaalia tänav,

kus elu on igal pool...

 ja see paistab hea.

Isegi peenardes küürutamine pole vaid naiste töö...

 

ja pea iga nurga pealt saab imetabaselt head kohvi täiesti mõistliku raha eest,

rääkimata ülisõbralikest kohalikest.

Edasi viisid meie teed võltskaubanduse ja vormeli pealinna San Marinosse, kus bussijuhi sõnul võis kõike küll lahkelt proovida, kuid pigem ostmata jätta

ja lihtsalt vaadet nautida

 Toalilled peenral (tups-rohtliiliad)

 Teele jäi aga teisigi toredaid kohti. Näiteks üks imekaunis vanu laevu täis linnake, mille nimi jäigi teadmatuseks.

 

Ka Veneetsia ei jätnud külmaks, hoolimata sombusest ja keskmiselt jahedast ilmast

Kõigest võid aru saada, ka sellest, et uksest välja astuda saad vaid gondlisse, aga seda, et ka kiirabi saabub paadiga, ei suuda kuidagi mõista

Valss Veneetsia väljakul

 Tüüpiline turistikas. Või siis mitte?

Viimaseks sihtpunktiks oli hingematvalt kaunis Viin, kus meie oma Itaalia soojusega nägime välja nagu tõelised turistid lõunast. Kohalikud käisid juba mantlite jms.

Hea, et taipasime vähemalt kampsunid peale tõmmata

St. Stephani kirik Viinis

 

Kokkuvõttes said nende 12 suurepärase päevaga läbitud 6200 km ja 12 riiki: Virtsu-Läti-Leedu-Varssavi-Nürnberg-Vaduz(Liechtenstein)-Sankt Moritz (Sveits)-Genua-Lucca-Pisa-Bracciano-Pompeij-Vesuuv-Rooma-Vatikan-San-Marino-Veneetsia-Mestre-Viin-Tsehhi-Varssavi.
Tee peale jäi üks sünnipäev, mille nimel käis pool reisiseltkonda mandariinide raksus. Hoolimata tohututest pingutustest osutusid need siiski üsna tohlakateks ja söödamatuteks. Seevastu lillekimbud said imetabaselt kaunid.

Omandasime uusi parkimisnippe....

nagu kahes reas parkimine

Ja saime omal nahal teada, mis tunne on kui võtmekaart jääb hotellituppa ja ainukeseks võimaluseks rahvariietes aknast sisse tungida.

Järjekordne põige

Itaalias oli meie esimeseks sihtmärgiks Pisa. Otse loomulikult ei saanud minagi jätta proovimata, kas ikka  annab see õnnetu torn sirgeks ajada.

Vist mitte

Pärast 10 minutilist jalutuskäiku turistilõksus hakkas järjest enam tunduma, et viltu pole ainult üks torn, vaid natuke kreenis on kõik teisedki hooned. 

Ajasin selja sirgu ja pea kuklasse ning otsustasin kõiki kaldeid eirata.

Torni me ajapuudusel ei pääsenud. Teiste uhkete hoonete hoovidesse parem ei trüginud....

valvurid ei paistnud just ülearu sõbralikud

Kuna Pisas polnud meie bussijuhi arvates tõesti midagi peale viltuse torni vaadata, siis sõitsime järgilippavate kotimüüjate hordide eest esimesel võimalusel Lucca suunas. 

Vat see oli juba tõeline Itaalia linnake: pesud rõdudel kuivamas, õhtusöögid kestmas poole ööni, linn täis naervaid ja valjuhäälseid inimesi ning veinipokaal tähendas vähemalt 330 ml klaasitäit... Tahes-tahtmata kummitasid kõrvus itaaliakeelsed laulukesed 80ndatest.

Lucca

Bussireiside juures on kõige ägedamaks võimalus põigata sisse ägedatesse kohakestesse. Ja nendest juba Itaalias puudust ei ole.

 Nimetu linn, mille värvatest mahtus meie buss cm täpsusega läbi, milles polnud ette nähtud ühtegi kohta bussi seisatamiseks, veel vähem parkimiseks, kuid mis oli sellegipoolest hingematvalt ilus.

No see üks oleks ka veel võinud pildile minna :)

 

Trevignano Romano

Burksilõunal

Imeline oli ka meie järveäärne festivalipaik Bracciano.

Festival ise polnud muidugi suurem asi. Pärast rinnamärkide jagamist ja missivalimistest kuulmist oli tunne, nagu oleks teinud muuhulgas väikse ajarännu ja maandunud otse 90.ndatesse. 

Tantsida muidugi sai ja kiledate häältega tädisid Jakuutiast kuuldud, aga suurepärasest elamusest polnud juttugi.

 Esinemist "nautimas"

 Mõned eelistasid kontserdi asemel rongi oodata

Hoopis olulisemad olid põiked Pompeisse ja Vesuuvile. Kui mul midagi jäi kripeldama, siis just Pompej, kus jäi vähemalt 3 tundi puudu. Minu ettekujutuses oli Pompeij umbes Orissaare keskuse suurune, paar tänavaotsa tuha alt välja puhastatud. Tegelikkuses oli aga tegemist tõelise suurlinnaga, mis oli koduks ca 11 000 inimesele ja kattis enam kui 64 hektarit! (meil oli illusioon see oma napi 2 tunni jooksul läbi jalutada :), hihii

Müsteeriumide tuba, mille seintele maalitud loosse ei jõudnud kahjuks üldse süveneda

Muidu nagu täiesti väljasurnud linn, aga kubises sisalikest  (üks villa oli ka linnaserva rajatud)

See oli kolossaalne ja hirmuäratav koht. Kõige õõvastamad olid kogu loos aga kivistunud inimesed, lapsed ja koerad ning eriti nende külitavate kehade jäljed teel.

Vesuuv oli veidi teisest ooperist. See oli rännak, mille jooksul suu muudkui vajus lummavast vaatest ammuli ja allatulek pani vägisi jooksma. Kõik olulised asjad said tehtud: pimss  kogutud, suits nähtud, kõige ilusam magnet ostetud ja veiniklaas joodud.

 Vaade Napolile

....

Tagasipõige suvesse vol 1

Blogi on täiesti unarusse jäänud. Mis teha, kui vahepeal on poolele maailmale tiir peale tehtud ja arvutiga seostunud vaid artikli kirjutamine ja andmeanalüüs. Pole hullu, vihmane aeg on kätte jõudnud ja just paras aeg reisimälestustega südant soojendada.

Esiteks võtsime oma tantsuseltskonnaga kätte ja otsustasime vallutada Itaalia. Ja mitte Tallinn-Milaano või Tallinn-Rooma lennureisiga, vaid BUSSIGA. Ma käisin vist eelmisel sajandil sel ainumal ja viimasel pikemal bussireisil. Nii et mu ootused ei olnud just ütlemata kõrged...
Aga see oli mu elu parim reis! Ausalt. Island oli võibolla sama kena, aga seda varjutas sadade koskede, kümnete geisrite ja nii mõnegi peaaegu kustunud vulkaani nägemise kõrval igikestev sügisilm, mis keset augustikuud tundus kuidagi masendav.
Meie Itaalia tuur algas mitte just ülearu positiivselt - bussijuhid pobisesid hiiglaslike kohvrite pärast, mõned kallistasid ohjeldamatult (ja mõned mõtlesid, et võibolla oleks ikka pidanud veel kõvemini neid kuuks ajaks kojujääijad kallistama). Ees ootas terve rida kell 2 ja 4 öösel algavaid bussisõite (pühal eesmärgil edestada meeletuid rekkakolonne ja ummikuid).  Mõned ööd bussis...koos toreda ööreziimiga - ehk iga kahe tunni tagant pissipeatused; vahekäik pikutajatest umbes, pidev parima asendi valik;  ohtralt mobiilisõnumeid ("tere tulemast pla-pla-pla").
Baltikumi läbisime ca 3 pissipeatusega, Poola uskumatul kombel kahega, sest kõik avalikud ja ametlikud tualetid olid avariiolukorras (mis muide paistis seal olevat statsionaarne).
Varssavis ootas meid tõeline ostupõrgu - kõik oli imeodav. Nii masendavalt imeodav, et lausa uskumatu. Nüüd oli selge, miks need noored oma hiigelsuurte tühjade kohvritega bussi ronisid.  Varssavi ise oli aga pagana ilus. Kuigi meil polnud õrna aimugi, kus see kesklinn peale oleks pidanud hakkama, ronisime linnaliinibussist maha siis, kui meie arust kõik juba piisavalt ilus oli. Ehk umbes 4 km liiga vara. Kõik kohalikud uhkisid ja puhkisid, et mingu ja võtku me aga tramm või buss, sest tegemist olla jalutamiseks selgelt liiga pika maaga. Me muidugi ei kuulanud neid. Läksime üha edasi ja plõksisime nagu tõelised turistid Tokyost.
Kuni läks alles päriselt ilusaks.

 Varssavi vanalinn ja natuke ihne õhupallimeister, kellele meeldib siin maailmas kõige rohkem siiski raha

 Ajastute kokkupõrge

Printsist valgel hobusel võib ju unistada, aga veinipiknikust ja uninumisest hirmvanas lossis pole ausalt öeldes veel unistada taibanud. Vat just nii läkski meil Nürnbergis, mis  oli pealegi  ütlemata nunnu ja täis lahkeid inimesi. Raekoja plats jättis veidi veidra mulje. Alguses. Muidu nagu harilik linna plats, ainult et täis kollaseid traktoreid, mis tundus, et olid sinna palgatud ainult selleks, et turistid ei saaks teha nende imeilusast platsist imelisi võtteid loojuva päikese taustal. No ju ma olin siis jällegi väga ilmeka näoga, igal juhul tuli üks vanahärra mulle lahkesti seletama, et seal olla toimunud suur rannavolle turniir. See tegi asja juba loogiliseks.

Meie oma lossi taustal

 Edasi suundusime Liechensteini (Vaduz), mis sai läbitud ummisjalu, aga siiski (Inga foto)

 I laik (ikka Vaduz)

Edasi võtsime suuna Sankt Moritzisse Sveitsis. 

Terve tee saatis meid Rein 

ning maalilised vaated (Rein jäi pildi tegemise ajal puu taha :)

vaated jätkusid vähemalt seni, kuni sukeldusime pilvedesse

Andke andeks, sweitslased, aga Julierpassi "vallutades" tuli kangesti Rumeenia Omu tunne peale.

St. Moritz oli aga tõeline mägede paradiis: karge õhk ja imepuhas vesi, lisaks veel imemaitsev söök ning kerge interneti vine (sest kasutada sai seda netisõltlastest eestlaste täitumisega hostelis ikka väga jao pärast) - vat sinna võiks täitsa kolida Saaremaa järel.

Päriselt saime sellest ilust ja võlust aga teada alles järgmisel hommikul, kui ära sõitsime.

Ja igav ei hakanud mitte üks raas

Edasi kulges tee ikka läbi Alpide Itaalia poole.

Täiesti suvaline linnake

Täiesti suvaline mägijärveke Sveitsis

Ja üks teine järveke juba Itaalias ja meie suurepärase tagantvaatega

.....

Nõgesed ja nelgid

Päevad  mööduvad "nelkide" taustal ja nomm-nomm-nomm nõgesekoogikesi süües. Etnobioloogia kursusest ikkagi oli kasu.

Tegelikult oli kasu muidugi veel. Esimesel tõelisel karjatud loopealsel tuli meid uudistama karjaomanik. Kui tavaliselt piirdusid meie vestlused heal juhul eestlastele omaselt tere-head-aega stiilis, siis pärast etnobioloogia kursust suutsime maaomaniku peaaegu et välitööde abiliseks koolitada. Pealtnäha "mind ei huvita absoluutselt, mis taimed mul siin kasvavad ja mille kuramuse pärast te üldse peate siin tampima, vat kui ässitan teile oma karja kallale" koore alt ilmus välja tõeline botaanikuhing. Telefongi oli puha ussikeelte, kuldkingade jms fotosid täis.

Tited teadusesse!

Meil on tõeline välitööde hooaeg. See ei tähenda sugugi seda, et veedame päevi vaid õues palli mängides, marju suhu toppides, muru niites ja muid toredaid välitegevusi tehes. Seda kõik teeme niikuinii. Peale selle teeme asjalikult taimeruute, hindame katvusi, kogume mullaproove.

Pai ulatuses on kärbesõis, aga pilk otsib ikka Primula veris-eid ja Trifolium montanum-eid. Imelik, kui sul on vaja leida peaaegu et kõige tavalisemaid loopealseliike, siis pead sa ilmtingimata kohtama ainult nö haruldusi. Arvestades meie kohtumiste arvu kärbesõitega, paistavad need antud loopealsetel märksa tavalisemad kui nurmenukud.

 Teised välitööd - taimeruutmeeter, mis tundus reaaluses üüratu

Katsu sa kõik ära määrata

 Nii, kas on keelekest?

Ikkagi Poa angustifolia

Järgmisel alal spetsialiseerus kahene mullaproovide kogumisele

Käkitegu

Noormehe sügavast huvist taimede vastu sündis meil väike projektiidee. Niisiis ei passi me siin niisama, vaid õpime igal päeval selgeks vähemalt ühe taime. Ja mitte ninnunännu pluti-pluti rahvapäraste nimedega, vaid ikkagi ladina keeles. Meie esimeseks liigiks oli minu suur lemmik Briza media (keskmine värihein), teiseks rannast leitud Sedum acre (harilik kukehari). Põdrakanepi meeldejätmiseks lõime väikse laulu, sest see osutus üsna pikaks esimese hooga: Epi-epi-epi-lobium angu-angu angu-stifoooolium :) Lauluga järgnes ka Campanula rotundifolia (Campa-campa-campa nuuu-laa rotu-rotu-rotundi-foolia (seda liiki on õnneks ka kogu Muumiraamat täis). Mere äärest korjame muudkui nõmmliivateed ehk Thymus serphylliat, kärusse võtame mudimiseks suurtakjast ehk Arctium lappa-t, nuusutame kohevat Filipendula ulmaria-t (angervaks) jne.  Kui nii edasi läheb, siis pole vähemalt meil välitööde tegijate leidmise osas varsti mingit probleemi.

Kisub imelikuks

Lõpuks ometi on ilm täpselt selline, nagu mulle meeldib. Mõnus vine lasub Eestimaa kohal, kassid on pool päeva kuskil lääpas, maasikad, vaarikad valmivad nagu hullud. Ja ideaalne on olla kuskil veepiiril, pista suur varvas merevette ja pritsida kogu ülejäänud maailma nii kuis jaksad. Või sättida end kuhugi liivale ja otsida maailma kõige ilusamat liivatera. Või jälgida, kuidas sipelgad rassivad nõmmliivatee vahel. Mmmm SUVI!

Korraga pistab noormees mu kõrval kisama, lehmad. Mis lehmad? Ma saan aru, et kitsed, sest neid olen siin ennegi näinud. Aga lehmad, nemad käigu rannas kuskil mujal kui meie mere ääres.
 Lehmadest oli asi natuke kaugemal, siiski mitte selles suunas, mis meile oleks rohkem meelt mööda olnud. Tegemist oli mägiveistega..... Peast läbikäivate mõtete kiirus ületas momentaalselt kiireima auto spidomeetri maksimumi. Kujutlesin, kuidas need 8 karvast mürakat, kaabivad korraga oma esijalgu ja tormavad liivapilves meie suunas, üliteravad ja jõledalt suured sarved õieli, kuidas mina kargan kahe sekundiga lähima suure männi otsa. Ah sa kuram, ema ja Marten tulevad ka sinna ju kuidagi saada. Marten aina kisab, lähme ära. Veised muudkui lähenevad. Siiski mitte liivapilves. Appi, see pole normaalne ju. Juba astubki esimene neist meie asjadele... Ja siis keerab aeglaselt suuna mere poole ja kulgeb sinnapoole. 10 sekundit hiljem on kõik möödas, 8 veislast näksivad uniselt kõrkjaid ja kulgevad natuke kaugemalt Triigi sadama suunas. Ja mul on ülihea nende tagumikke pildistada.

Ja nõiahambaid lähivaates

Ps! Sellega aga imelikud asjalood veel ei lõppenud. Surnuaeda kastma minnes selgus, et isa haud oli kasvatanud hiiglaslikke muulukaid, mis olid nii mürakad, et ületasid keskmisi aiamaasikaid.

Kus on mutt ja pidu?

Sõidad rahulikult rulluiskudega ja korraga vaatad tõtt kahe põdraga. Mida? Mmm, kus ma nüüd olengi?  Kuressaare külje all, aga mitte kesk padrikuid ja soid. Kõhe hakkab.
Keeran otsa kodu poole.
Autosõit seejärel pole aga vähem loomasem. Esiteks silkab üle tee rebane, siis metskits. Vasakult pressib end Kaali kandis peale üks emis, aga otsustab viimasel hetkel ikkagi tagasi metsa põigata. Kõige tipuks siblib üle tee üks näriline.
Et siis mutt on ikkagi Saarele suvitama sattunud ja kohe pidu korraldamas? Ilmselt kuskil Valjala kandis, sest kõik putkesid aina paremale.