Tänitavast vanamutist on saanud memmekas

Viimasel ajal on meie poisi areng olnud tõeliselt tormiline. Pärast esimesi pöördeid, järgnesid kõikvõimalike kehaosade upitamised. Senini on upituste resultaat üsna olematu, sest kõhu gravitatsioon on märkimisväärselt tugevam ja nullib kõik muu. Nüüdseks on aga üsna eduliselt omandatud ringliikumine. Ja kui kuidagi ei pääse sihtmärgini, siis vaiba sikutamine või enese rullimine aitavad alati. Otse loomulikult on paljas põrand alati palju põnevam, kui alustekid ja vaibad. Niisiis on sealt vaja kiiremas korras minema rulluda.

 Uudishimu kuubis - selle laua alust pole isegi mina elu sees veel näinud

Lisaks pidevale ringisebimisele, avastab ta iga päev ka uusi nõkse. Näiteks eile sai ta selgeks rokkimise. Seda harrastab ta eriti kõhuli olles. (Välja näeb ta siis nagu kunagine mängukana, keda sai võtmega üleskeerates teri nokkima panna. Erinevalt kanast, kes kõige hullemal juhul kukkus ümber, rokib tema kohati otse vastu põrandat.) Puristamine on tema lemmik olnud aga juba viimased kuu aega. Tatti lendab siis igasse ilmakaarde. Aevastatakse jätkuvalt nagu vana mees ja ilastatakse mitme eest. Kombeka läbivettimiseks kulub  ca 20 minutit.

Lutti ei tunnistata jätkuvalt. No milleks veel see, kui on pöidlad ja veel päris palju teisi sõrmi. Neid topitakse suhu igal võimalusel, kas üks pöial haaval/kahekaupa/koos kahe sõrmega/kolme sõrme kaupa. Kuni öökimiseni.

Õgard on Marten aga olnud kogu aeg. Kui veel paar nädalat tagasi oli menüüs vaid piim, siis pärast meeletuid ilastamisi söögilaua ääres, hakkasime talle ka ampse jagama. Päris ametlikult alustasime spetsiaalsest kõrvitsapüreest. Selle peale tehti nii haput nägu, et ma pidin igaks juhuks ka ise maitsma. Polnud tõesti suurem asi. Ja sinna see kõrvits jäigi. Andsime hoopiski natuke meie oma vaieldamatut lemmikut, kana-klimbisuppi. Selle peale lõid Martenil kohe silmad särama ja suurest ähmist taheti lusikas oma kätte haarata. Ta on meil nimelt nii ablas, et olgu ma omast arust kuitahes kiire pööruga, tema jõuab neelamise kõrval alati enne järgmist ampsu kisama hakata. Peale 30. ampsu tundus, et ta on täiesti täitmatu ja "soolase" söömisele lihtsalt tuli lõpp teha ja kohe magustoidu - piima juurde asuda.

 

Nüüdseks on ta maitsnud nii värsket kartulit, tomatit, vahukoort kohvi pealt, omletti, kohupiima, piimasuppi, maasikaid, mustikaid, ahjulõhet jne. 

 

Täiesti tavapärane olukord söömisel

Muidugi ka terve rea spetstitetoite, mille osas on meil juba väike konkurents tekkinud. Olen avastanud, et osad neist on ikka tõeliselt head. Hetkel käib meil kõige suurem võitlus riisi-kõrvitsapüree pärast. Kuna tittedel paneb riis kõhu kinni, ei saagi seda talle liiga palju anda  :)

Mõni asi on ajas siiski ka muutunud. Näiteks  nädal tagasi  hakkas ta korraga rääkima. Vadistas kohe tükk aega oma liblikate, herilaste ja muude pudulojustega. Omas keeles muidugi. Kõlas see küll kohati nagu vanamuti tänitamine (ättattatattaa..... - väike stiilinäide).  Kui eeldada, et praegusel hetkel tegeleb ta peaasjalikult meie jäljendamisega, siis huvitav, kas me räägime tõesti niimoodi :)? Tänitamine on nüüdseks aga peaaegu ära kadunud. Selle asemel pistetakse lihtsalt kiirguma või siis puhketakse meeleäraheitlikult nutma ja ikka kohe koos köhimisega. Öökimiseni. (Selle kohe-öökimiseni-nutmise on meie intelligent väga osavalt ära õppinud). Nii et ei aita kohe miski muu kui ainult süllevõtmine. Kusjuures sülle pean siis võtma mina, mitte keegi teine. Nii need manipuleerijad/memmekad sünnivadki. Lihtsalt. Ühest päevast alates.

Igaüks vaatab oma rikutuse ....

Mere ääres Naistelehe viimast "Nipiraamatut" lapates jäi pilk pidama ühele leheküljele....

No mida?
Vaatasin kohe tükk aega. Mis nipp nüüd see on?  Või on Nipiraamat märkamatult oma sihtrühma vahetanud?
Ja siis sain aru, et no muidugi suveplätud :) Päris ilusad pealegi.

Ühtlasi meenutas see kunagi nähtud pettepilti.

 Mitut delfiini näed pildil?

Mmmmmustikad

Mustikahooaeg on alanud! 

Tegelikult algas see meie jaoks juba  kolmapäeval (18.07), kui esimesed ämbrid said poolenisti täis korjatud. Siis tuli aga ära tulla, sest kõht sai lihtsalt liiga täis ja kummardumine muutus keeruliseks.
Täna olid mustikad nii kenad suured, et ämber sai lausa  märkamatult täis. Isegi enne kui kõht.

Marten veel väga hoolega ei korjanud, aga liikus sinnapoole.

Tema tänased lemmikud olid nimelt samblad. Neid tuli uurida ikka ühest ja teisest kandist ja tõelisele botaanikule kohaselt  korralikult maast välja tõmmates.

Ei tea, mis nüüd edasi saab? Külmkapp on juba üsna pilgeni täis, kuigi mustikahooaeg alles algas. Mind on sellest metsast aga pea võimatu eemal hoida  (seda on tõestanud eelmised 10 aastat). Nüüd tuleb vist loota meie pisikesele õgardile :)

Ah! Suvi!

Kuigi plaan oli see suvi peaasjalikult Marteniga mere ääres peesitades veeta, pole see päris nii  õnnestunud. Meie mere äärde minekud on pigem stiilis: oh praegu paistab päike, nüüd siva asjad kokku ja mere äärde. Tea, millal jälle sadama hakkab. Jõuad asjad juba kokku pandud, isegi auto peale tassitud, kui juba pilvitabki. Mis siis, küll mere ääres on veel kena. Ongi. Kuni meie sinna jõuame, sest siis kisub seal ka juba pilve ja otse loomulikult hakkab ka sadama.

Teise tüüpstsenaariumi järgi jõuame mere äärde peale meeletut padukat, kui külje alla tasuks rannalina asemel võtta pigem kummimadrats.

Kaua me siin veel peame olema? Siin pole ju isegi taimi mitte.

 Kui on vähemalt märjad kõrrelised, on juba märksa põnevam.

Sellest kõigest hoolimata, oleme sel aastal siiski üsna palju mere äärde jõudnud ja õnneks olen vist juba nii karastunud, et alates esimesest ujumisest maikuus, pole vesi mu meelest ei soojemaks ega külmemaks läinud. 

 Mõnikord paistab isegi mere ääres päike

Peale peesitamise ja mere ääres magamise on Marten nüüdseks ka oma esimese kiire ujumiskogemuse juba saanud.

 Esimene paadisõit oli tal aga juba mais.

Kui ilm ei  võimalda rannas sulistamist, siis jääb vähemalt variant sulistada aias.

Teine oluline suvetegevus on muidugi maasikate söömine. Nii palju kui tänavu, pole ma neid vist kunagi söönud.

Hoolimata sellest, et pea iga päev on sadanud ja maasikate korjamine meenutab seetõttu pigem kartulivõttu. Ainuke vahe seisneb selles, et pärast tuleb ühesid keeta ja teisi sonkida. Olgu, paar väikest nüanssi on veel.

Esimesed värsked kartulid koos soolavõi ja oma kurkide ja tomatite salatiga. Mmmmm. Ja rohkem pole tõesti midagi vaja. Või siis üks praelest.

Marten muidugi värskest kartulist just väga ei vaimustu. Veel. Vähemalt ei sülita ta seda aga sama kiiresti välja kui kõrvitsapüreed. Maasikad koorega maitsesid aga esimesest ampsust alates.

Ja nagu suvele kohane, kaob aeg  lihtsalt kuhugi. Kas siis rohimisele, muruniitmisele, marjadega tegelemisele (mille kõige aeganõudvamaks ja keerulisemaks osaks on koha leidmine sügavkülmas)? Vähemalt mitte kastmisele, sest selle eest on tänavu hoolitsetud.
Kogu aeg teed midagi, aga tehtud pole nagu ikka midagi. Isegi õhtused jalutuskäigud loojuva päikese taustal on  muutunud tõelisteks haruldusteks. Seda enam neid muidugi hinnata oskad.

Aga vähemalt on Marten üsna ää kallistatud.

Nii kahju hakkas

Marteni massaazikuurist on ikka kasu. Just tänu sellele õnnestus mul ühel üdini mõttetu ilmaga päeval ema parki jalutama meelitada. Tema töökoht asub pargist vaid mõnesaja meetri kaugusel, aga tundub, et see on täiesti piisav, et sinna mitte kordagi viimase 10 aasta jooksul sattuda.

Park oli muidugi parajalt soome, saksa ja rootsi keelt kõnelevaid inimesi täis, aga ikkagi kena. Kohalikud suutsime tuvastada vaid veest – ulpisid teised purjekatega. 

Olen alati mõelnud, et ega see seilamine saa ju nii keeruline olla. Neid kivipõrkureid nähes pidin aga arvamust muutma.

Korraga hakkas silma midagi suurt ja värvilist. Arvasime esiti, et laste mänguväljakut on laiendatud. Aga ei, tegemist oli hoopiski TIVOLIga. Oi millised mälestused sellega seoses kohe tekkisid! Pruuni-valgekirju jäätis, mis lurpsas vahvlisse otse masinast; õnneloos, mida raatsisime ühe korra aastas ikka proovida; vilkuvad tuled ja muidugi meeletud rahvamassid.  Omal ajal sai seal ikka hoolega käidud. Mitte et ma oleks nii väga sõitnud, aga kuna see lõbu oli piisavalt kallis, tuli ju pikalt ja põhjalikult kaalumas käia, et kuhu minna.  „Vasara“ järjekorras sai suu ammuli ja pea kuklas nii mitmeidki kordi seistud; Rock´n rolli proovitud, lemmikud olid aga kõrgustesse tõusvad kiired autod.

Seekord paistsid platsilt ainult üksikud inimesed ja needki tundusid olevat asjasse puutuvad töölised.

Juu see mõll siin varsti lahti läheb. Praegu paistis see plats veel kinni olevat. Üks atraktsioon isegi korra töötas, kuigi inimesi ei paistnud. Tahtsin siiski nostalgia mõttes natuke lähemale. Ja siis selgus, et polegi kinni. Ei ole mingit atraktsioonide testimist. Neiukesed istusid ootel piletiputkades, igal pool vilkus ja mängis muusika.

Kõik oli täpselt nii nagu paarkümmend aastat tagasi, ainult et keda polnud, olid inimesed. Nii kahju hakkas. Ei teagi täpselt kelle või mille pärast. Kujutlesin, kuidas terve praam või isegi kaks olid TIVOLI kraami täis – kõik uhkelt Saaremaa poole loksumas. Kuidas kõik need rekkad ühes ilmatu pikas kolonnis Kuressaarde vurasid; seejärel mitu päeva atraktsioone üles sättimist... Ja nüüd.... Kedagi ei huvitagi enam. Need vanad armsad atraktsioonid on oma aja ära elanud.

Vat sellistel hetkedel tunned end äkitselt ühtviisi vana ja noorena. Võiksid vabalt hüpata taaskord mõne vana-hea atraktsiooni peale, aga samas see poleks enam seesama. Kunagist võimsat tunnet ei saa tagasi, pigem võib niiviisi hävineda mälestuski.

Igal juhul jäi kurb tunne hinge. Loodetavasti  leidus siiski mõni laps, kes suutis atraktsioonidest veel vaimustuda. Aga samas ma ei imestaks, kui see plats jäigi niisama tühjaks. Ajad on lihtsalt muutunud.

Homme on ikka parem kui täna

Kuigi issi oli Martenile seadnud ultimaatumi - hakata pöörama enne merele tagasiminekut, ei läinud see siiski nii. Tema ei armasta meil tähtaegu. Kui prognoositi sündi 24.01, siis tema otsustas tulla 25.01. Pöörama tuli hakata samuti täpselt siis, kui issi oli juba bussi peale istunud.

Oma viiekuu sünnipäeval: väike puristaja (=suumootor töötab), aga mitte veel pööraja. Pööraja saab temast homme (26.06)

See on ikka ütlemata vahva tunne, kui voodi juurde naastes avastad esimest korda upitava ja ise ka pisut jahmunud peanupu, kuigi alles äsja olid sinna jätnud käed-jalad laiali selitava unilase :) Ja nii on see olnud iga päev viis kuud jutti.

Aga mitte enam.

Meil on koostöö

Vat seda saab nimetada juba tõeliseks koostööks. Kui tavapäraselt kestab Marteni uni õhtul 11st hommikul 9ni, siis eriti ilusatel hommikutel hõikab ta mind üles just kõige erakordsematel hetkedel. 

Mida ma küll ilma temata teeks? Magaks kõik ilusa lihtsalt maha.