Nii kahju hakkas

Marteni massaazikuurist on ikka kasu. Just tänu sellele õnnestus mul ühel üdini mõttetu ilmaga päeval ema parki jalutama meelitada. Tema töökoht asub pargist vaid mõnesaja meetri kaugusel, aga tundub, et see on täiesti piisav, et sinna mitte kordagi viimase 10 aasta jooksul sattuda.

Park oli muidugi parajalt soome, saksa ja rootsi keelt kõnelevaid inimesi täis, aga ikkagi kena. Kohalikud suutsime tuvastada vaid veest – ulpisid teised purjekatega. 

Olen alati mõelnud, et ega see seilamine saa ju nii keeruline olla. Neid kivipõrkureid nähes pidin aga arvamust muutma.

Korraga hakkas silma midagi suurt ja värvilist. Arvasime esiti, et laste mänguväljakut on laiendatud. Aga ei, tegemist oli hoopiski TIVOLIga. Oi millised mälestused sellega seoses kohe tekkisid! Pruuni-valgekirju jäätis, mis lurpsas vahvlisse otse masinast; õnneloos, mida raatsisime ühe korra aastas ikka proovida; vilkuvad tuled ja muidugi meeletud rahvamassid.  Omal ajal sai seal ikka hoolega käidud. Mitte et ma oleks nii väga sõitnud, aga kuna see lõbu oli piisavalt kallis, tuli ju pikalt ja põhjalikult kaalumas käia, et kuhu minna.  „Vasara“ järjekorras sai suu ammuli ja pea kuklas nii mitmeidki kordi seistud; Rock´n rolli proovitud, lemmikud olid aga kõrgustesse tõusvad kiired autod.

Seekord paistsid platsilt ainult üksikud inimesed ja needki tundusid olevat asjasse puutuvad töölised.

Juu see mõll siin varsti lahti läheb. Praegu paistis see plats veel kinni olevat. Üks atraktsioon isegi korra töötas, kuigi inimesi ei paistnud. Tahtsin siiski nostalgia mõttes natuke lähemale. Ja siis selgus, et polegi kinni. Ei ole mingit atraktsioonide testimist. Neiukesed istusid ootel piletiputkades, igal pool vilkus ja mängis muusika.

Kõik oli täpselt nii nagu paarkümmend aastat tagasi, ainult et keda polnud, olid inimesed. Nii kahju hakkas. Ei teagi täpselt kelle või mille pärast. Kujutlesin, kuidas terve praam või isegi kaks olid TIVOLI kraami täis – kõik uhkelt Saaremaa poole loksumas. Kuidas kõik need rekkad ühes ilmatu pikas kolonnis Kuressaarde vurasid; seejärel mitu päeva atraktsioone üles sättimist... Ja nüüd.... Kedagi ei huvitagi enam. Need vanad armsad atraktsioonid on oma aja ära elanud.

Vat sellistel hetkedel tunned end äkitselt ühtviisi vana ja noorena. Võiksid vabalt hüpata taaskord mõne vana-hea atraktsiooni peale, aga samas see poleks enam seesama. Kunagist võimsat tunnet ei saa tagasi, pigem võib niiviisi hävineda mälestuski.

Igal juhul jäi kurb tunne hinge. Loodetavasti  leidus siiski mõni laps, kes suutis atraktsioonidest veel vaimustuda. Aga samas ma ei imestaks, kui see plats jäigi niisama tühjaks. Ajad on lihtsalt muutunud.