Viimasel ajal on meie poisi areng olnud tõeliselt tormiline. Pärast esimesi pöördeid, järgnesid kõikvõimalike kehaosade upitamised. Senini on upituste resultaat üsna olematu, sest kõhu gravitatsioon on märkimisväärselt tugevam ja nullib kõik muu. Nüüdseks on aga üsna eduliselt omandatud ringliikumine. Ja kui kuidagi ei pääse sihtmärgini, siis vaiba sikutamine või enese rullimine aitavad alati. Otse loomulikult on paljas põrand alati palju põnevam, kui alustekid ja
vaibad. Niisiis on sealt vaja kiiremas korras minema rulluda.
Uudishimu kuubis - selle laua alust pole isegi mina elu sees veel näinud
Lisaks pidevale ringisebimisele, avastab ta iga päev ka uusi nõkse. Näiteks eile sai ta selgeks rokkimise. Seda harrastab ta eriti kõhuli olles. (Välja näeb ta siis nagu kunagine mängukana, keda sai võtmega üleskeerates teri nokkima panna. Erinevalt kanast, kes kõige hullemal juhul kukkus ümber, rokib tema kohati otse vastu põrandat.) Puristamine on tema lemmik olnud aga juba viimased kuu aega. Tatti lendab siis igasse ilmakaarde. Aevastatakse jätkuvalt nagu vana mees ja ilastatakse mitme eest. Kombeka läbivettimiseks kulub ca 20 minutit.
Lutti ei tunnistata jätkuvalt. No milleks veel see, kui on pöidlad ja veel päris palju teisi sõrmi. Neid topitakse suhu igal võimalusel, kas üks pöial haaval/kahekaupa/koos kahe sõrmega/kolme sõrme kaupa. Kuni öökimiseni.
Õgard on Marten aga olnud kogu aeg. Kui veel paar nädalat tagasi oli menüüs vaid piim, siis pärast meeletuid
ilastamisi söögilaua ääres, hakkasime talle ka ampse jagama. Päris ametlikult alustasime spetsiaalsest kõrvitsapüreest. Selle peale tehti nii haput nägu, et ma pidin igaks juhuks ka ise maitsma. Polnud tõesti suurem asi. Ja sinna see kõrvits jäigi. Andsime hoopiski natuke meie oma vaieldamatut lemmikut, kana-klimbisuppi.
Selle peale lõid Martenil kohe silmad särama ja suurest ähmist taheti
lusikas oma kätte haarata. Ta on meil nimelt nii ablas, et olgu ma omast
arust kuitahes kiire pööruga, tema jõuab neelamise kõrval alati enne
järgmist ampsu kisama hakata. Peale 30. ampsu tundus, et ta on täiesti
täitmatu ja "soolase" söömisele lihtsalt tuli lõpp teha ja kohe magustoidu - piima juurde asuda.
Nüüdseks on ta maitsnud nii värsket kartulit, tomatit, vahukoort kohvi pealt, omletti, kohupiima, piimasuppi, maasikaid, mustikaid, ahjulõhet jne.
Täiesti tavapärane olukord söömisel
Muidugi ka terve rea spetstitetoite, mille osas on meil juba väike
konkurents tekkinud. Olen avastanud, et osad neist on ikka tõeliselt
head. Hetkel käib meil kõige suurem võitlus riisi-kõrvitsapüree pärast. Kuna tittedel paneb riis kõhu kinni, ei saagi seda talle liiga palju anda :)
Mõni asi on ajas siiski ka muutunud. Näiteks nädal tagasi hakkas ta korraga rääkima. Vadistas kohe tükk aega oma liblikate, herilaste ja muude pudulojustega. Omas keeles muidugi. Kõlas see küll kohati nagu vanamuti tänitamine (ättattatattaa..... - väike stiilinäide). Kui eeldada, et praegusel hetkel tegeleb ta peaasjalikult meie jäljendamisega, siis huvitav, kas me räägime tõesti niimoodi :)? Tänitamine on nüüdseks aga peaaegu ära kadunud. Selle asemel pistetakse lihtsalt kiirguma või siis puhketakse meeleäraheitlikult nutma ja ikka kohe koos köhimisega. Öökimiseni. (Selle kohe-öökimiseni-nutmise on meie intelligent väga osavalt ära õppinud). Nii et ei aita kohe miski muu kui ainult süllevõtmine. Kusjuures sülle pean siis võtma mina, mitte keegi teine. Nii need manipuleerijad/memmekad sünnivadki. Lihtsalt. Ühest päevast alates.
No comments:
Post a Comment