Ah! Suvi!

Kuigi plaan oli see suvi peaasjalikult Marteniga mere ääres peesitades veeta, pole see päris nii  õnnestunud. Meie mere äärde minekud on pigem stiilis: oh praegu paistab päike, nüüd siva asjad kokku ja mere äärde. Tea, millal jälle sadama hakkab. Jõuad asjad juba kokku pandud, isegi auto peale tassitud, kui juba pilvitabki. Mis siis, küll mere ääres on veel kena. Ongi. Kuni meie sinna jõuame, sest siis kisub seal ka juba pilve ja otse loomulikult hakkab ka sadama.

Teise tüüpstsenaariumi järgi jõuame mere äärde peale meeletut padukat, kui külje alla tasuks rannalina asemel võtta pigem kummimadrats.

Kaua me siin veel peame olema? Siin pole ju isegi taimi mitte.

 Kui on vähemalt märjad kõrrelised, on juba märksa põnevam.

Sellest kõigest hoolimata, oleme sel aastal siiski üsna palju mere äärde jõudnud ja õnneks olen vist juba nii karastunud, et alates esimesest ujumisest maikuus, pole vesi mu meelest ei soojemaks ega külmemaks läinud. 

 Mõnikord paistab isegi mere ääres päike

Peale peesitamise ja mere ääres magamise on Marten nüüdseks ka oma esimese kiire ujumiskogemuse juba saanud.

 Esimene paadisõit oli tal aga juba mais.

Kui ilm ei  võimalda rannas sulistamist, siis jääb vähemalt variant sulistada aias.

Teine oluline suvetegevus on muidugi maasikate söömine. Nii palju kui tänavu, pole ma neid vist kunagi söönud.

Hoolimata sellest, et pea iga päev on sadanud ja maasikate korjamine meenutab seetõttu pigem kartulivõttu. Ainuke vahe seisneb selles, et pärast tuleb ühesid keeta ja teisi sonkida. Olgu, paar väikest nüanssi on veel.

Esimesed värsked kartulid koos soolavõi ja oma kurkide ja tomatite salatiga. Mmmmm. Ja rohkem pole tõesti midagi vaja. Või siis üks praelest.

Marten muidugi värskest kartulist just väga ei vaimustu. Veel. Vähemalt ei sülita ta seda aga sama kiiresti välja kui kõrvitsapüreed. Maasikad koorega maitsesid aga esimesest ampsust alates.

Ja nagu suvele kohane, kaob aeg  lihtsalt kuhugi. Kas siis rohimisele, muruniitmisele, marjadega tegelemisele (mille kõige aeganõudvamaks ja keerulisemaks osaks on koha leidmine sügavkülmas)? Vähemalt mitte kastmisele, sest selle eest on tänavu hoolitsetud.
Kogu aeg teed midagi, aga tehtud pole nagu ikka midagi. Isegi õhtused jalutuskäigud loojuva päikese taustal on  muutunud tõelisteks haruldusteks. Seda enam neid muidugi hinnata oskad.

Aga vähemalt on Marten üsna ää kallistatud.