Lõunamaal folkimas

Juba mitu aastat olin plaaninud minna ja vaadata üle, mida see folk endast ikka kujutab, aga küll oli ilm liiga ilus ja meri ahvatlevam, küll välitööd jms. Nüüd siis lõpuks oli aeg käes. Haarasin reede hommikul (27.07) Marteni kaenlasse ja astusin Orissaares bussile. Ilm oli küll juba üheksast hommikul tapvalt kuum, aga kõik lootused olid bussi konditsioneeril ja me ei pidanud pettuma. Sõit oli üsna märkamatu, kui jätta välja natuke kärsitu viimane tund. Kui varemalt arvasin, et Tartu peaks olema seal, kus Pärnu, siis nüüd võiks mu poolest Viljandi olla umbes seal, kus Lihula. Sõit oli piisavalt pikk, et ühel seltsimehel jõudis selle ajaga kasvada lausa hammas.

Viljandi bussijaamas oli umbes sama tunne, kui oleks jõudnud otse Hispaaniasse - põrgukuumus, palju lillelisi kleite, vadinat ja meeletult pohhuistlikke inimesi. See meile meeldis kohe algusest peale :)

Olime ühtlasi jõudnud ka otsekui muinasjutulinna.  Värvilised katused Karlssoni ja väikevenna maailmast, imekitsad munakivisillutisega tänavad, kõrged mäed ja imekaunid järvevaated. Ja muidugi telke täis aiad, mis reetsid, et tegelikult elab Viljandis suvel vist ka kogu ülejäänud Eesti :) 

Selles aias olid enamuses taimed, samas oli aga aedu, kus domineerisid telgid.

 Linn, kus lilled kasvavad isegi kivitrepil

Folk ise oli muidugi vägev. Melu, mida peab ise kogema ja mis igal juhul sõnadega edasiantult jääb hulga mannetumaks. Palju naeratavaid ja heasüdamlikke inimesi, lõputult hääd muusikat, Kirsimäed, Kaevumägi, lõputuna näiv tants, trall ja tagaajamine. Ja ma polnud sugugi ainuke titega liikuja - neid oli seal uskumatult palju. Umbes sama palju, kui viimast vinti rasedaid.

Igas vanuses esinejaid

Jäädava folgiarmastuse põhjustas aga südaöine kontsert Kaevumäel Mongoolia-Bulgaaria ja Prantsuse rütmides Violons Barbares esitluses. Midagi nii võimsat pole ma veel kunagi kogenud. Vaieldamatult minu senini parim kontserdielamus. Pea iga lugu tõi peale rõõmujudinatest kananaha.

Marten oli samuti igati sõiduvees: ei raatsinud eriti magama ka jääda. Igal sammul oli ju nii palju kenasid naisi. Ei möödunud vist kontserti, kus meie hurmur poleks hoobilt pea kõiki lähiümbruse naisi lantima asunud. Üks lai ja mesine naeratus ja enamik juba sulasidki. Ei jätnud ta enne järele ka, kui oli vastu-naeratuse saanud. Jaanika "ilusate silmade" puhul oli ta kohe väga otsekohene.

Sisekontserdite puhul suutis Marten end naiste suhtes siiski enam vähem vaos hoida. Wimme Saari soolo joigumine tundus tema jaoks aga liialt tasane ja nii ta otsustas kohe algusest peale Wimmet pisut toetada. Teistele see duo-idee poleks vast nii väga meeldinud ja otsustasime anda talle parem soolo võimaluse õues.

Ära sai käidud ka tittede ja tillukeste laulutunnis, mis oli lausa nii populaarne, et esimesse satsi me ei mahtunudki.

Elu ei saa mööduda spordita, isegi reisil olles mitte. Entusiastlike ja tegusate saarlastena panime aluse Viljandi folgi traditsioonilisele titejooksule ümber Hubert Pärnakivi monumendi. Seekord olime siiski ainukesed osalejad. Ilmselt palavuse tõttu.

Kui palju asju on Marten juba koos minuga läbi teinud,  siis ometi on Viljandist alaltes ka juba asju, mida Marten enne mind on kogenud. Näiteks käis ta enne mind ära elu esimesel rippsillal. 

Tagasiteel põikasime läbi Pärnu rannast. Maal suhteliselt eraklikult kassikarjas ja koera seltsis elades oli folk minu jaoks juba rekordilise populatsioonitihedusega, aga see peesitavate inimeste mass, mis meid Pärnu rannas ees ootas, pani esiti lausa pea ringi käima.

Polnud ka midagi imestada, sest nagu pärast selgus, osutus just see pühapäev tänavuse suve kuumimaks. Nii et me olime taaskord täiesti õigel ajal täiesti õiges kohas :) Ainuke keeruline koht oli vaid leida kitsuke maatükk tekile. Õnneks vees oli täitsa ruumi.

Nii et me olimegi ainult vees ja ausalt öeldes oleks sinna võinud jäädagi, kui üks seltsimees poleks ilmutanud ilmselgeid väsimusemärke ja bussiaeg poleks peale surunud.

Ps! Saaremaal võttis meid taas vastu 10 kraadi jahedam ilm ja otse loomulikult lõputu seenevihm.  Õnneks folgisoojus oli veel hinges.
Ps1! Lisaks Martenile ja minule osales folgil otsast lõpuni ka üks kodune hernes. Ilmselgelt peab saama sellest ka traditsioon.

Kelle nägu ta siis on?

Kui titeblogi, siis ikka täiega

Pole vist peaaegu ühtki tuttavat, kellega kohtudes ei esineks hetke, mil hakatakse uurima, et no kelle nägu siis see titt nüüd ometi on. Ja kindlasti pole see ainult Marteni puhul esinev nähtus, sest olen ise sama usinasti teiste omi uurinud. See on kohe veres. Ja nii uskumatult põnev ju. Enamasti võetakse aga aluseks vanemad täpselt sellisel kujul, nagu nad hetkel on. Justkui oleks me ise kogu aeg sellised olnud. Tendentsiks on ka see, et kui kohtutakse ühe vanema tuttavatega, siis on titt ilmtingimata selle vanema nägu, kelle tuttavaga on tegemist. Samas on muidugi ka vastupidiseid juhtumeid. Mäletan näiteks oma lapsepõlvest selgesti, et olin kõigi arvates pigem isa nägu ja vend ema nägu. Vähemalt alguses. See kestis umbes täpselt keskkoolini, siis olin äkki plaks täpne Lii koopia ja vend isa, mis isa. No mine võta kinni. 

 

 

Pildipaaridel ülevalt:emmega, issiga, issiga, emmega

Üks on aga kindel, mõned asjad on Martenil algusest peale Mattisega väga sarnased. Tal on Mattise omapärased ninasõõrmed, ta surub käsi täpselt samamoodi kokku kui iss ja pöial käib suhu igal võimalikul ja võimatul hetkel. Ahjaa, pillib ka nagu Mattis. Seevastu mina olevat olnud juba sünnitusmajast peale  kange suhtleja. Kohati on ilmselgeid jooni ka vanavanematelt: näiteks käed Mattise isalt, sõrmede suhutoppimine ning väga iseloomulikud pahameele häälitsused minu emalt, minu isa telekavaatamise nägu jne.  Lõppude lõpuks peabki nii olema, et mõni asi on ühelt ja teine teiselt, sest geene on ju ikka mõlemalt ühepalju. Ja selge see, et lapses näeb igaüks kõvasti ka iseennast ja lähedasi. Muidu ta poleks ju maailma armsaim :)

Mis te uurite? Olen täitsa oma nägu, vot!

Eksperimenteeriv kuuene

Taaskord oli põhjust torte meisterdada. Keegi jõudis nimelt auväärse pooleühese staatusesse. Sellega seoses tekkis ühtlasi mitmeid privileege. Marteni seisukohast on olulisimaks muidugi see, et nüüd võis ta kohe ametlikult peaaegu kõike proovida. Eks ta kasutas seda muidugi varmalt: lõi alustuseks käe otse vanaemme meisterdatud torti. Aga oma tüki haaras ta ilusti viisakalt tordi äärest, mitte keskelt.

Minu!

Eks tuleb käituda vastavalt oma suurusele. Seltsimees titt näeb välja juba nagu suur mees. Kaalu järgi vähemalt aastane (sünnipäeva hommikul 10,1 kg). Tema vanuses ei osata õnneks veel väga kurvastada, kui vanemaks peetakse. Nii et me tõesti väga ei nukrutsenud, kui imikute ja väikelaste füsioterapeut Martenit viiekuusena juba üheksakuuseks ülendas :) 

Ega poisu lase end kuidagi oma kaalust segada. Pöörab vabalt üht- ja teistpidi, rullub toa ühest otsast teise ja kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse, aga ainult siis kui ise tahab. Hinges jookseks ta muidugi mööda õuet juba. Ja katsu sa teha midagi ilma temata. Ta tahab kõike näha ja kõiges osaleda! Näiteks tuleb mere ääres ilusate kivide otsimine kõne alla ainult koos: Marten nagu metalliotsija kätel. Ja kui merre jalutama tahan, siis tema peab saama kukile. Muidu on üks lõputu jorr. Nii et varsti: here comes Rambo-Liina. 
Mere ääres on muidugi palju muudki põnevat. Näiteks tegeleda naistega. Me vanaemmele ei ütle, aga seal luban tal südame rahuga vanu Naistelehti "lugeda" (loe maitsta, rebida ja täis ilastada).

Peaasi, et titt rahul oleks. (Tuleb ainult jälgida, et ta välgukiirusel ajakirjade  lugemisest ei tüdineks ja kivisid, adru ja liiva sööma ei kihutaks. Kuigi tundub, et kuuekuused on üldiselt üsna abitud ja liikumisel aeglase-võitu, siis tegelikkus on tihtipeale vastupidine - nad leiavad süüa iga kell ja igalt poolt).

Täiesti hämmastav, kuidas väiksed tegelased suudavad kõike hoopis teise nurga alt näha ja asjadele teisest küljest läheneda. Näiteks, kes tuleks selle peale, et röstsaiast voltida soolatoosi. See on imelihtne.

  

 Esiteks tuleb võtta üks röstsaia viil ja hästi sõbralik hoiak.

 Haarata sai ilusti enda kätte.

 Seejärel püüda seda voltida diagonaalis pooleks.

 

No see ei ole väga lihtne ülesanne.

 See ongi vist kõige raskem etapp soolatoosi tegemisel.

Vajadusel võib saia vahepeal maitsta. Nii natuke või pisut rohkem.

Iga kord ei pruugi siiski resultaati olla.

 

See ei olnud lihtsalt kõige paremini voltuv sai.

Leib on ka üsna huvitav materjal, aga voltimiseks üsna kõlbmatu.

See-eest saab sellega päris põneva ja loomingulise kaose tekitada.

Kõik lõpetab ükskord ikka maas!

Tänitavast vanamutist on saanud memmekas

Viimasel ajal on meie poisi areng olnud tõeliselt tormiline. Pärast esimesi pöördeid, järgnesid kõikvõimalike kehaosade upitamised. Senini on upituste resultaat üsna olematu, sest kõhu gravitatsioon on märkimisväärselt tugevam ja nullib kõik muu. Nüüdseks on aga üsna eduliselt omandatud ringliikumine. Ja kui kuidagi ei pääse sihtmärgini, siis vaiba sikutamine või enese rullimine aitavad alati. Otse loomulikult on paljas põrand alati palju põnevam, kui alustekid ja vaibad. Niisiis on sealt vaja kiiremas korras minema rulluda.

 Uudishimu kuubis - selle laua alust pole isegi mina elu sees veel näinud

Lisaks pidevale ringisebimisele, avastab ta iga päev ka uusi nõkse. Näiteks eile sai ta selgeks rokkimise. Seda harrastab ta eriti kõhuli olles. (Välja näeb ta siis nagu kunagine mängukana, keda sai võtmega üleskeerates teri nokkima panna. Erinevalt kanast, kes kõige hullemal juhul kukkus ümber, rokib tema kohati otse vastu põrandat.) Puristamine on tema lemmik olnud aga juba viimased kuu aega. Tatti lendab siis igasse ilmakaarde. Aevastatakse jätkuvalt nagu vana mees ja ilastatakse mitme eest. Kombeka läbivettimiseks kulub  ca 20 minutit.

Lutti ei tunnistata jätkuvalt. No milleks veel see, kui on pöidlad ja veel päris palju teisi sõrmi. Neid topitakse suhu igal võimalusel, kas üks pöial haaval/kahekaupa/koos kahe sõrmega/kolme sõrme kaupa. Kuni öökimiseni.

Õgard on Marten aga olnud kogu aeg. Kui veel paar nädalat tagasi oli menüüs vaid piim, siis pärast meeletuid ilastamisi söögilaua ääres, hakkasime talle ka ampse jagama. Päris ametlikult alustasime spetsiaalsest kõrvitsapüreest. Selle peale tehti nii haput nägu, et ma pidin igaks juhuks ka ise maitsma. Polnud tõesti suurem asi. Ja sinna see kõrvits jäigi. Andsime hoopiski natuke meie oma vaieldamatut lemmikut, kana-klimbisuppi. Selle peale lõid Martenil kohe silmad särama ja suurest ähmist taheti lusikas oma kätte haarata. Ta on meil nimelt nii ablas, et olgu ma omast arust kuitahes kiire pööruga, tema jõuab neelamise kõrval alati enne järgmist ampsu kisama hakata. Peale 30. ampsu tundus, et ta on täiesti täitmatu ja "soolase" söömisele lihtsalt tuli lõpp teha ja kohe magustoidu - piima juurde asuda.

 

Nüüdseks on ta maitsnud nii värsket kartulit, tomatit, vahukoort kohvi pealt, omletti, kohupiima, piimasuppi, maasikaid, mustikaid, ahjulõhet jne. 

 

Täiesti tavapärane olukord söömisel

Muidugi ka terve rea spetstitetoite, mille osas on meil juba väike konkurents tekkinud. Olen avastanud, et osad neist on ikka tõeliselt head. Hetkel käib meil kõige suurem võitlus riisi-kõrvitsapüree pärast. Kuna tittedel paneb riis kõhu kinni, ei saagi seda talle liiga palju anda  :)

Mõni asi on ajas siiski ka muutunud. Näiteks  nädal tagasi  hakkas ta korraga rääkima. Vadistas kohe tükk aega oma liblikate, herilaste ja muude pudulojustega. Omas keeles muidugi. Kõlas see küll kohati nagu vanamuti tänitamine (ättattatattaa..... - väike stiilinäide).  Kui eeldada, et praegusel hetkel tegeleb ta peaasjalikult meie jäljendamisega, siis huvitav, kas me räägime tõesti niimoodi :)? Tänitamine on nüüdseks aga peaaegu ära kadunud. Selle asemel pistetakse lihtsalt kiirguma või siis puhketakse meeleäraheitlikult nutma ja ikka kohe koos köhimisega. Öökimiseni. (Selle kohe-öökimiseni-nutmise on meie intelligent väga osavalt ära õppinud). Nii et ei aita kohe miski muu kui ainult süllevõtmine. Kusjuures sülle pean siis võtma mina, mitte keegi teine. Nii need manipuleerijad/memmekad sünnivadki. Lihtsalt. Ühest päevast alates.

Igaüks vaatab oma rikutuse ....

Mere ääres Naistelehe viimast "Nipiraamatut" lapates jäi pilk pidama ühele leheküljele....

No mida?
Vaatasin kohe tükk aega. Mis nipp nüüd see on?  Või on Nipiraamat märkamatult oma sihtrühma vahetanud?
Ja siis sain aru, et no muidugi suveplätud :) Päris ilusad pealegi.

Ühtlasi meenutas see kunagi nähtud pettepilti.

 Mitut delfiini näed pildil?

Mmmmmustikad

Mustikahooaeg on alanud! 

Tegelikult algas see meie jaoks juba  kolmapäeval (18.07), kui esimesed ämbrid said poolenisti täis korjatud. Siis tuli aga ära tulla, sest kõht sai lihtsalt liiga täis ja kummardumine muutus keeruliseks.
Täna olid mustikad nii kenad suured, et ämber sai lausa  märkamatult täis. Isegi enne kui kõht.

Marten veel väga hoolega ei korjanud, aga liikus sinnapoole.

Tema tänased lemmikud olid nimelt samblad. Neid tuli uurida ikka ühest ja teisest kandist ja tõelisele botaanikule kohaselt  korralikult maast välja tõmmates.

Ei tea, mis nüüd edasi saab? Külmkapp on juba üsna pilgeni täis, kuigi mustikahooaeg alles algas. Mind on sellest metsast aga pea võimatu eemal hoida  (seda on tõestanud eelmised 10 aastat). Nüüd tuleb vist loota meie pisikesele õgardile :)

Ah! Suvi!

Kuigi plaan oli see suvi peaasjalikult Marteniga mere ääres peesitades veeta, pole see päris nii  õnnestunud. Meie mere äärde minekud on pigem stiilis: oh praegu paistab päike, nüüd siva asjad kokku ja mere äärde. Tea, millal jälle sadama hakkab. Jõuad asjad juba kokku pandud, isegi auto peale tassitud, kui juba pilvitabki. Mis siis, küll mere ääres on veel kena. Ongi. Kuni meie sinna jõuame, sest siis kisub seal ka juba pilve ja otse loomulikult hakkab ka sadama.

Teise tüüpstsenaariumi järgi jõuame mere äärde peale meeletut padukat, kui külje alla tasuks rannalina asemel võtta pigem kummimadrats.

Kaua me siin veel peame olema? Siin pole ju isegi taimi mitte.

 Kui on vähemalt märjad kõrrelised, on juba märksa põnevam.

Sellest kõigest hoolimata, oleme sel aastal siiski üsna palju mere äärde jõudnud ja õnneks olen vist juba nii karastunud, et alates esimesest ujumisest maikuus, pole vesi mu meelest ei soojemaks ega külmemaks läinud. 

 Mõnikord paistab isegi mere ääres päike

Peale peesitamise ja mere ääres magamise on Marten nüüdseks ka oma esimese kiire ujumiskogemuse juba saanud.

 Esimene paadisõit oli tal aga juba mais.

Kui ilm ei  võimalda rannas sulistamist, siis jääb vähemalt variant sulistada aias.

Teine oluline suvetegevus on muidugi maasikate söömine. Nii palju kui tänavu, pole ma neid vist kunagi söönud.

Hoolimata sellest, et pea iga päev on sadanud ja maasikate korjamine meenutab seetõttu pigem kartulivõttu. Ainuke vahe seisneb selles, et pärast tuleb ühesid keeta ja teisi sonkida. Olgu, paar väikest nüanssi on veel.

Esimesed värsked kartulid koos soolavõi ja oma kurkide ja tomatite salatiga. Mmmmm. Ja rohkem pole tõesti midagi vaja. Või siis üks praelest.

Marten muidugi värskest kartulist just väga ei vaimustu. Veel. Vähemalt ei sülita ta seda aga sama kiiresti välja kui kõrvitsapüreed. Maasikad koorega maitsesid aga esimesest ampsust alates.

Ja nagu suvele kohane, kaob aeg  lihtsalt kuhugi. Kas siis rohimisele, muruniitmisele, marjadega tegelemisele (mille kõige aeganõudvamaks ja keerulisemaks osaks on koha leidmine sügavkülmas)? Vähemalt mitte kastmisele, sest selle eest on tänavu hoolitsetud.
Kogu aeg teed midagi, aga tehtud pole nagu ikka midagi. Isegi õhtused jalutuskäigud loojuva päikese taustal on  muutunud tõelisteks haruldusteks. Seda enam neid muidugi hinnata oskad.

Aga vähemalt on Marten üsna ää kallistatud.