Teise korruse semu

Meist Marteniga on saanud tõelised semud. Ainult, et mu uuel semul on üks natuke tüütu iseloomujoon. Nimelt  on ta arvamusel, et  terve päev peaks olema üks tants, trall ja tagaajamine. Üldjoontes muidugi nii ongi, aga vahetevahel oleks vaja ka midagi asjalikumat teha, kui ainult koos tema auto muusika järgi tantsida, traktori ja laevaga sõita, kaelkirjakut kokku panna, õhupalle püüda, lõputult laua vahele pugemise mängu mängida jne. Vahepeal tuleks näiteks panna tagasi oma kohtadele kõik semu poolt maha tiritud linikud, kapist välja tõstetud potid ja pannid, päästa kass ja tema krõbinad.

 

Lisaks on semule viimasel ajal siginenud veel üks natuke tüütu komme - jäljendada mind absoluutselt kõiges. 

 

Semuga "allavaatavas koeras"

Kui olen kaua üleval, siis peab otse loomulikult ka tema üleval tuterdama, mis siis et suure jorina ja pidevate ümberkukkumiste saatel. Kui loen ajakirju, siis ka tema peab kohe lugeda saama, olgugi et pole päris täpselt teada, mis pidi see raamat või ajakiri ees peab olema. Nii kui söandan tõsta läpaka kaane, sirutuvad ka tema näpud selleni ja hakkavad kaootiliselt kõiki nuppe korraga kobama. Ja kui tuleb mõte võtta natuke šokolaadi, peab tema päästma valla hirmsa mämm-mämmkisa, mis siis et endal kakaoallergia.  Aga pole hullu, oleme suutnud end targu varustada piisava koguse Pilvekese kommidega.

Kohtumine isamaa-armastusega

Tänasel imekaunil päeval oma 10 km sõites olin sunnitud äkitselt pidurdama. Keset teed lebas ei midagi muud kui täiesti ehe lumest süda. Tõenäoliselt oli tegemist mõne auto, lumesaha ja võib-olla ka Reksi ning suuskade ühisloominguga, aga nii kena on tänasel Eesti Vabariigi 95. aastapäeval mõelda, et see oli lihtsalt Eestimaa kingitus :)

Lisaks lugematutele südamekujulistele kividele täienes mu südamete kollektsioon nüüd ka väheke ebapüsivama eksemplariga.

22 - viimane taks

Tänasele päevale võib kalendris suure ja punase ringi ümber tõmmata, sest lõpuks ometi liikus noormees enamuse päevast jalgadel, mitte enam põlvedel. Nüüdsest saab ka Martenit ametlikult käijate hulka lugeda.

Esimesed iseseisvad sammud tulid puhtjuhuslikult juba 9. veebruaril. Edasi järgnesid tagasihoidlikud katsetused, mis heal juhul lõppesid diivani või mõne muu eseme haarangutega, enamasti aga lihtsalt kibekiire tagumikule maandumisega. Ilma igasuguse kisata. Martenit ei paistnud sugugi kõigutavat see, et kõik ümberringi kahel jalal liiguvad. Absoluutselt mõistetamatuna tundusid ka meie eufoorilised plaksutamised ja kilkamised tema juhuslike sammude üle. 

Lõpliku tõuke andis tõenäoliselt käik Grand Rose. Käigust oli asi muidugi kaugel, pigem oli see spasse kolimine, sest olime seal ikka mõnuga - üle 4 tunni. Kui keegi peaks arvama, et noormees spast just väga ei vaimustunud, siis ta eksib rängalt. Nauditud sai absoluutselt kõiki saunu ja basseine. Meie eriliseks lemmikuks oli kasesaun, kus lisaks ideaalsele 75-kraadile, taustamuusikale ja kasepakulisele laele, sai vaadata ka imekauneid loodusfilme. Kui noormehel palav hakkas, ei pistnud ta sugugi kisama, vaid libistas end intelligentselt lavaastmetelt järjest allapoole, kuni põrandani jõudes tõmbas otsustavalt kättpidi alla ka mind ning tüüris otsejoones ukseni. Pärast sellist kuumust tuli ilmselgelt karastada end basseinis ja sinna ta koheselt suuna ka võttis (võites möödaminnes kõigi naiskülastajate südamed). Kui ta just ei põhjustanud vastunaeratusi, siis tekitas vähemalt diskussiooni. "Kuidas pisipiigale meeldib? On ta ikka pisipiiga? Ah ei ole. No siis oli ikka mehel õigus" pidi üks naisterahvas pettuma. Mees tema kõrval oli see-eest äärmiselt võidukas: "No mis ma ütlesin. Vaata, täitsa poisi nägu."

Ei oskagi nüüd midagi arvata, kas peaks selle dilemma peale rõõmustama või kurvastama. Seda, et Martenit piigaks peeti võiks siiski võtta rohkem komplimendina - näe nii ilus, et võiks vabalt ka tüdruk olla:) Pigem aga peaks vist lähiajal käärid haarama ja talle vähe poisilikuma soengu tegema.

Ps! Viimase Leisi spa külastuse käigus esitatud küsimuse peale võib aga ainult siirast rõõmu tunda. No tõesti pole ammu küsitud, mitmendas klassis ma käin :)

Jätkuvalt sõbralikkuse tähe all

Mida teha, kui jäätiseid on 1, jäätise sõpru aga mitu?

Kas võidab jäätise ostnu või väike ja armas? 

Õige vastus: kõige aplam ehk väike ja armas

(Mis sest, et just on hinge alla pandud kausitäis tanguputru, taldrikutäis kohupiima kisselliga ja pool "Pilvekest"). See kõik kahaneb olematuks, kui leidub üks pagana hea blombiir.

Olgu, maitse siis ka korra

Aga nüüd on küll minu kord, kuni lõpuni

Vähe sellest, et jäätist tuli jagada vanaemmega, platsis oli peagi ka suur sõber preili Kiisss.

Ps! Kui isegi Kiisss sõi, oli ilmselgelt tegemist väärt kraamiga.

Mitte lihtsalt neljapäev, vaid armaspäev

Kallistus kõigile kaugetele ja lähedastele armsatele sõpradele!

Küla räägib....

Pühapäeval jõudis meieni üsna põnev info. Nimelt selgus, et olin eelmisel päeval käinud kõigepealt mehe ja lapsega vastlaüritusel, õhtul olin aga koos emaga sajandi peol. Mees oli jäänud koju last hoidma (sorri Mattis, sa ei ole tegelikult merel või siis on mul siin mingi mees, kellest ma ise õnneks või kahjuks midagi ei tea). Aga pole hullu, vähemalt küla teab.

Kui küla teaks Marti ja Birksut, siis võiks vabalt öelda, et ka nemad käisid vastlatamas :)

 Vastlaüritus oli igati äge: võeti mõõtu kelgulius (meie siiski osa ei võtnud, sest sula tõttu keeldus kelk iseseisvalt liikumast ja noormees polnud ka väga võistlusmeeleolus). Vastlasõit meil tegemata siiski ei jäänud, sest paar korda tirisin ta võistlusvabadel momentidel mäest ikka alla.

Korralikule vastlaüritusele kohaselt jagati kukleid ja hernesuppi, millest tahkema suutis Marten osavalt naabrite jopedele määrida ja vedelama peaagu täielikult laua alla kummutada. Saabuva maoaasta auks meisterdati aga maailma sõbralikuim boa. 

Päeva tipphetkeks oli reesõit hobusega. Tegemist oli tõepoolest hetkega, sest sõit piirdus heal juhul 200 meetriga. Aga asi seegi.

Avanev vaade oli igatahes võrratu :)

Õnneks polnud lammaste seljas istumise aeg limiteeritud

Mis puudutab sajandi peo kõlakat, siis sellel oli tõesti oma tõepõhi. Tegemist oli tõeliselt vägeva 70. juubeliga, kus saatebändiks olid KUKERPILLID! Oh seda elevust, kui üllatuseks jäänud Kukerpillid sisse marssisid! Keskmiselt 65-aastaste külaliste näkku ilmus kerge puna, suud kaardusid kõrvuni ja küünarnukid liikusid automaatselt naabrite ribidesse - "Näe, kukerpillid!" "Oi istuvad nüüd meie vastu, hihii". Nii armas oli ikka. Pole palju puudunud, et üks vastsete kaksikute ema mu kõrval oleks selle peale lausa nutma puhkenud.   

Saateansambli ilmumine polnud aga sugugi peo ainuke tippsündmus. Mingi hetk lendas mikrofon tellitud esinejate käest külalistele (kui poleks oma silmaga näinud, oleks võinud vabalt arvata, et kutsutud oli ka Uno Loop). Lisaks tuli etteastele näitemäng, toimus kirglik viktoriin, ohjeldamatu tants (kuigi minu meelest liiga me-peame-nüüd-tantsima nägudega, aga võib-olla olin laua taga istumisest lihtsalt natuke kade). 

Minu jaoks oli peo armsaim koht aga see, kui 80-le lähenev memm jagas käsitsi kirjutatud vihikulehti laulusõnadega "Las jääda nii, kui oli". Oli kuidagi lõputult soe näha, et 21. sajandi infoühiskonnas leidub veel keegi, kes on viitsinud maalida sellise portsu laulusõnu. Nähtavasti ei usaldanud ta ka koopiamasinaid :) Ja ma ei tahaks vist teada, kui mitu korda tuli mõne mahatõmbamise pärast uuesti alata.

Pidev vastutegevus

Viimasel ajal on õhkkond meie kodus muutunud pisut müstiliseks. Mitte selliseks haldjalikult toredaks, pigem kratilikuks. Kui olin võtnud taaskord nõuks koristada, pidi tingimata  üks pätu pärast seda, kui kõik oli korda saanud, tirima tea kust välja pooliku kohvipaki ja sellega terve koridori põranda katma.

"Koristushaldjas"

Ja mitte ainult. Pärast seda oli ilmtingimata vajalik hakata lähimast riidekapist ka riideid kohvihunnikusse sorteerima. Seejärel siirdus kratt juba kööki ja revideeris kuivikukasti  ning prügiämbrit. Kui kõik oli ka teist korda üle koristatud, siis oli vaja veel kontrollida ka pliidi tuharuumi. Oleks see vaid piirdunud kontrollimisega! Ilmtingimata oli vaja kogust praktiliselt tunnetada, mõlema käega.

Üks teine päev julgesin võtta nõuks tegeleda pisut arvutiga. Pärast korduvaid klaviatuuripatsutusi, mälupulkade ja juhtmete sikutamisi, häälekaid pugimisi minu kõrvale diivanile,  kassi sabast tirimisi jms, oli kratil vaja end ka šokolaadiga turgutada. Igaks juhuks turgutas ta pisut ka diivanit, patju ja oma kostüümi. Kui kõik sai üle pestud, kratil riided vahetatud ja šokolaadid ohtutusse kaugusesse koristatud, selgus, et noormees oli piisavalt ettemõtlev ja suutnud siiski ühe Kinderi riba mustadeks päevadeks kõrvale toimetada. Kuna eelnevalt oli põhirõhk läinud diivani turgutamisele, siis hakkas krati süda arvatavasti tugitooli pärast pisut valutama. Nii et mõni aeg hiljem tabas mind kerge deja vu. Ainult et seekord kordus kõik tugitooliga. 

See on kohati lausa uskumatu, kui kiire pööruga võib üks aastane olla. Sekund ja sidrunipipar on kummuli, järgmine hetk on ka kohvikoor seal otsas, pasteedikarpi on jäädvustatud vasak käsi ja tomat küünarnuki all lötsi vajutatud. Kooseksiteerimise ainuvariandiks on eristada laual krati poolt ja meie poolt, sest vastasel juhul lõpetavad kõik asjad varem või hiljem laua all maas.

 Milline sulnis hommikusöök, eriti asjade kuhilasse paigutatud vanaemmel :)

Kõik see kordub ka igal pool mujal majas. Piisab vaid poolest minutist eemalolekust, kui tema on suutnud juba arvutilaualt haarata püüdlikult hoitud juubelikinkekaardid ja neid elu eest kortsutada. Õnn, et see aeg ei olnud minut. Siis oleks laua juures võinud oodata juba hulk helbeid ja juubilarile oleks võinud kinkida kinkekaartide puzzle. Kindlasti on mõne 70.-aastase unistus hakata just nüüd arendada peenmotoorikat. Seekord piirdus kõik õnneks triikimisega.