Küla räägib....

Pühapäeval jõudis meieni üsna põnev info. Nimelt selgus, et olin eelmisel päeval käinud kõigepealt mehe ja lapsega vastlaüritusel, õhtul olin aga koos emaga sajandi peol. Mees oli jäänud koju last hoidma (sorri Mattis, sa ei ole tegelikult merel või siis on mul siin mingi mees, kellest ma ise õnneks või kahjuks midagi ei tea). Aga pole hullu, vähemalt küla teab.

Kui küla teaks Marti ja Birksut, siis võiks vabalt öelda, et ka nemad käisid vastlatamas :)

 Vastlaüritus oli igati äge: võeti mõõtu kelgulius (meie siiski osa ei võtnud, sest sula tõttu keeldus kelk iseseisvalt liikumast ja noormees polnud ka väga võistlusmeeleolus). Vastlasõit meil tegemata siiski ei jäänud, sest paar korda tirisin ta võistlusvabadel momentidel mäest ikka alla.

Korralikule vastlaüritusele kohaselt jagati kukleid ja hernesuppi, millest tahkema suutis Marten osavalt naabrite jopedele määrida ja vedelama peaagu täielikult laua alla kummutada. Saabuva maoaasta auks meisterdati aga maailma sõbralikuim boa. 

Päeva tipphetkeks oli reesõit hobusega. Tegemist oli tõepoolest hetkega, sest sõit piirdus heal juhul 200 meetriga. Aga asi seegi.

Avanev vaade oli igatahes võrratu :)

Õnneks polnud lammaste seljas istumise aeg limiteeritud

Mis puudutab sajandi peo kõlakat, siis sellel oli tõesti oma tõepõhi. Tegemist oli tõeliselt vägeva 70. juubeliga, kus saatebändiks olid KUKERPILLID! Oh seda elevust, kui üllatuseks jäänud Kukerpillid sisse marssisid! Keskmiselt 65-aastaste külaliste näkku ilmus kerge puna, suud kaardusid kõrvuni ja küünarnukid liikusid automaatselt naabrite ribidesse - "Näe, kukerpillid!" "Oi istuvad nüüd meie vastu, hihii". Nii armas oli ikka. Pole palju puudunud, et üks vastsete kaksikute ema mu kõrval oleks selle peale lausa nutma puhkenud.   

Saateansambli ilmumine polnud aga sugugi peo ainuke tippsündmus. Mingi hetk lendas mikrofon tellitud esinejate käest külalistele (kui poleks oma silmaga näinud, oleks võinud vabalt arvata, et kutsutud oli ka Uno Loop). Lisaks tuli etteastele näitemäng, toimus kirglik viktoriin, ohjeldamatu tants (kuigi minu meelest liiga me-peame-nüüd-tantsima nägudega, aga võib-olla olin laua taga istumisest lihtsalt natuke kade). 

Minu jaoks oli peo armsaim koht aga see, kui 80-le lähenev memm jagas käsitsi kirjutatud vihikulehti laulusõnadega "Las jääda nii, kui oli". Oli kuidagi lõputult soe näha, et 21. sajandi infoühiskonnas leidub veel keegi, kes on viitsinud maalida sellise portsu laulusõnu. Nähtavasti ei usaldanud ta ka koopiamasinaid :) Ja ma ei tahaks vist teada, kui mitu korda tuli mõne mahatõmbamise pärast uuesti alata.