Pidev vastutegevus

Viimasel ajal on õhkkond meie kodus muutunud pisut müstiliseks. Mitte selliseks haldjalikult toredaks, pigem kratilikuks. Kui olin võtnud taaskord nõuks koristada, pidi tingimata  üks pätu pärast seda, kui kõik oli korda saanud, tirima tea kust välja pooliku kohvipaki ja sellega terve koridori põranda katma.

"Koristushaldjas"

Ja mitte ainult. Pärast seda oli ilmtingimata vajalik hakata lähimast riidekapist ka riideid kohvihunnikusse sorteerima. Seejärel siirdus kratt juba kööki ja revideeris kuivikukasti  ning prügiämbrit. Kui kõik oli ka teist korda üle koristatud, siis oli vaja veel kontrollida ka pliidi tuharuumi. Oleks see vaid piirdunud kontrollimisega! Ilmtingimata oli vaja kogust praktiliselt tunnetada, mõlema käega.

Üks teine päev julgesin võtta nõuks tegeleda pisut arvutiga. Pärast korduvaid klaviatuuripatsutusi, mälupulkade ja juhtmete sikutamisi, häälekaid pugimisi minu kõrvale diivanile,  kassi sabast tirimisi jms, oli kratil vaja end ka šokolaadiga turgutada. Igaks juhuks turgutas ta pisut ka diivanit, patju ja oma kostüümi. Kui kõik sai üle pestud, kratil riided vahetatud ja šokolaadid ohtutusse kaugusesse koristatud, selgus, et noormees oli piisavalt ettemõtlev ja suutnud siiski ühe Kinderi riba mustadeks päevadeks kõrvale toimetada. Kuna eelnevalt oli põhirõhk läinud diivani turgutamisele, siis hakkas krati süda arvatavasti tugitooli pärast pisut valutama. Nii et mõni aeg hiljem tabas mind kerge deja vu. Ainult et seekord kordus kõik tugitooliga. 

See on kohati lausa uskumatu, kui kiire pööruga võib üks aastane olla. Sekund ja sidrunipipar on kummuli, järgmine hetk on ka kohvikoor seal otsas, pasteedikarpi on jäädvustatud vasak käsi ja tomat küünarnuki all lötsi vajutatud. Kooseksiteerimise ainuvariandiks on eristada laual krati poolt ja meie poolt, sest vastasel juhul lõpetavad kõik asjad varem või hiljem laua all maas.

 Milline sulnis hommikusöök, eriti asjade kuhilasse paigutatud vanaemmel :)

Kõik see kordub ka igal pool mujal majas. Piisab vaid poolest minutist eemalolekust, kui tema on suutnud juba arvutilaualt haarata püüdlikult hoitud juubelikinkekaardid ja neid elu eest kortsutada. Õnn, et see aeg ei olnud minut. Siis oleks laua juures võinud oodata juba hulk helbeid ja juubilarile oleks võinud kinkida kinkekaartide puzzle. Kindlasti on mõne 70.-aastase unistus hakata just nüüd arendada peenmotoorikat. Seekord piirdus kõik õnneks triikimisega.