Suvesõidud vol 3 - õnneotsingud

Sünnipäevad pole teps mitte kõigi lemmikpäevad aastas. On neid, kes hällipäeva lähenedes tahaks parema meelega teki üle pea tõmmata ja sünnipäeva ära unustada või selle eest kuhu-iganes põgeneda.

 

 Niu-niu

Tuju tõstmiseks ei piisanud ka paksu portreeraamatu omanikuks saamisest

Niisiis otsustasime Mattise 30. sünnipäeva masendaval päeval talle ikka natuke õnne hankida.

Sellised plaanid meeldivad juba kõigile

Kust mujalt Saaremaalt õnne otsimist alustada kui Pireti kivi juurest? 

Et su soov täituks, pead tegema kivi ümber päripäeva 3 tiiru. Päripäeva kõndimisest on meestel muidugi omad arusaamad.

Et soov ikka kindlasti täituks, roni kivile.

Polnud täpsustatud, millise kivi otsa tuli ronida.

Kallikoht

Sattusime omadega ka natuke rappa.

Kuna "õnnetuid sünnipäevalisi" on meie peres veelgi, otsustasime õnneotsinguid Saaremaal peagi jätkata. Et õnn ikka täiuslikult meieni jõuaks, astusime autosse täpselt 12:34.

Veere veerel. Enne me siit ei lahku, kui auguga kivid leitud

Kui õnn leitud, võis südame rahuga seada paremad autorattad panga veerele ja nagu tõelistele autoturistidele kohane, jälgida pangaservi ikka otse aknast. Ega polekski saanud autost väljuda, sest samal ajal käis raadiost Eesti pankrannikut tutvustav loodussaade :)

Ära said proovitud Kuriku, Suuriku ja Undva panga servad. Siis said aga pangad otsa ja ette jäi üks kõvera majakaga laid.

Õnneks polnud see Harilaiu majakas nii väga viltu, sai teise üsna kerge vaevaga sirgeks.

Vaat siin võiks magada õnn

Õnneotsingutele pani täpi Odalätsi, kus eriti õnnelikud said lisaks noorusele ka ägeda soengu.

 

Suvesõidud vol 2 - otse pärapõrgusse

Juba jõulust saati olid kalendrisse märgitud suurelt ja punaselt 25.-28. juuli Püha müristus ehk VILJANDI FOLK. Kui korra käsi folgijumalale antud, siis ei taha sellest enam nii kergelt lahti lasta.
Võrreldes eelmise korraga oli siiski mõnigaid erinevusi:

 

seltskond oli kirjum.

oli ka mõnevõrra "lõbusam".

Marten oli nimelt otsustanud, et hetkel, kui tema jalad maad puudutavad, tuleb esimeses ettejuhtuvas suunas jooksu pista. Olgu siis valikus vallidel kimamine, jooks otse tantsupõrandale või haihtumine 20 000 folgilise sekka. Oi see viimane oli eriti lõbus. Isegi minu kiireloomulised reageeringud said trenni, rääkimata Mattise närvikavast. 

  "Rahulikum" oli vaid siis, kui noormees omas isiklikku tantsulava.

Ülipositiivsete mälestustega titade ja tillukeste laulutund ei sujunud seekord ka eriti ideaalselt.

Tillukeste laulu- ja mängutunnist mäletab Marten (kui ta muidugi üldse midagi mäletab) üht ägedat lokkis peaga blondiini, kellele ta kõhklematult oma auto loovutas ning ukselinki, mida oli vaja umbes 50 minutit lahti kangutada.

Sama lugu oli ka meie traditsioonilise Hubert Pärnakivile pühendatud maratoniga, mis küll toimus, aga seekord märksa jonnakamalt.

"

Meistersportlased on siiski individualistid: kui finishijoone peab käest kinni ületama, siis pigem juba ka kõhuli maas.

Kuna viimasel folgipäeval polnud noormehe jaoks erilisi muusikelamusi pakkuda, otsustasime muid toredaid paiku otsima minna.

Teele jäi käruga läbitav ja maailma mõnusaim Riisa raba, kus vesirooside kõrval võis lõputult jalgu solistada ja samas end vaikselt trikoo autosse jätmise pärast kiruda,

 sest kõrval korraldasid ühed just perekondlikku vettehüpete pühapäeva.

Mõõdukas kirumine on siiski alati kasulik....

Tulemuseks oli rannapeatus Pärnus, kus Marten oli muidugi jälle tõelises põgene-vaba-laps meeleolus.

Suvesõidud vol 1 - Mändjala rannapidu

Ma pole ju sugugi vana. Näidaku pass mis tahes, hinges olen jätkuvalt 21. Kui aga sattusin juulikuus Mändjala mändide alla Saaremaa suurejoonelisele rannapeole, kus osalejate vanus küündis heal juhul 16-ni, tuli tahes tahtmata ma-vist-ikka-olen-natuke-vana-tunne peale. Vahepeal lihtsalt oli vaja autoni jalutada, Vikerraadio käima lükata ja nädala jagu kohalikku lehte "Meie Maad" läbi sirvida. Seejärel võis jälle rahuliku südamega neoonroheliste või lillade parukatega sipsiku- ning karukostüümides tegelaste sekka kaduda.

 

Lisaks karvastele ja sulelistele võis kohata ka kohalikke ingleid.

Mingist nostalgitsemisest ei saanud siiski juttu olla, sest sarnasele üritusele olen elus täpselt ühe korra sattunud. Seda 10 aastat tagasi. Valdav mulje oli siis sama filmilikult lõbus. Ütlemata tore oli hüppama panevalt hea muusika taustal muigvel pealtvaatajana inimesi jälgida. Igal sammul toimus midagi. Kes tormas osa võtma võistlusest, kus tuli võimalikulikult pikalt karjuda Rannapiduuuuuuu; kes püüdis üleni vahusena näida siiski viis aastat vanem välja; kes oleks maha löönud kõik meesterahvad, kes tema neiuga pikemalt kui 6 sekundit rääkisid jne... Nagu vaadanuks Mehhiko seepi. 

Tol ammusel korral olin aga justkui eraklik pealtvaataja, sest kohe-kohe jõudev sõbranna saabus juba viis tundi hiljem. Sel korral oli aga seltskond isikliku kaitseingli näol algusest peale olemas. Nii et lisaks muigamisele, sai aeg-ajalt muljeid kellelegi karjuda :)

Hüvasti suvi!

Blogi on kuidagi unarusse jäänud. Mis parata: suvi oli lihtsalt liiga kena ja arvuti jaoks ei jagunud ühtki üleliigset viivu. Aga pole hullu: nüüdseks on vihmad meie maa üles leidnud, suvi juba ka ametlikult lõppenud ning just paras aeg teha pilguheit möödunud suvesse.

Ämblikud koovad juba salle

Põhupallijooksud on joostud.

Suve suurim pidu

Tänavuse suve suurimaks peoks olid otse loomulikult pulmad. Kahjuks või õnneks siiski mitte meie omad, kuigi vahepeal oli (arvestades aktiivsust) täitsa selline tunne nagu ise abielluks.

Abiellumine - see on ju imekerge!

Ja nii lendas Jalg õhupallidega. 

Ei mitte kõrguvasse sinitaevasse. Murphy seaduse kohaselt esiti ikka männilatva.

Ei möödunud ka ühtki rohkem või vähem siivutumat võistlust ega mängu, kus ma poleks pidanud osalema. Alates banaanisöömisest, säärekatsumistest, õhupallipurustamistest teadagi mis kombel (ja et ma pidin taaskord selle kõikse viimase variandi just endale saama). Jalad veel nädal hiljem pealehüppest potisinised.  Hea, et ma veel pitsat ei pidanud olema. 

Mattis siiski kohustusest ei pääsenud, lisaks pidevale tantsukohustusele ühe meeletult tantsuhimulise neiuga, valiti ta pulma laulumeheks. Igal juhul sai ta sellega suurepäraselt hakkama, sest pulmapaarile esines korduvalt täiesti isiklik segakoor.

Muuseas täienes ühe eksemplari võrra ka meie kaabude-pärgade kollektsioon.

Ilusmaa

Kunagi kevadel oli telekas selline natuke piinlik reklaam, kus üks preili seisis vaatetornis ja õhkas, et oi kui ilus meite maarjamaa Haanja munamäetornist on.Võib-olla näidatakse seda praegugi, aga kuna ma suurem asi telekavaataja enam pole, siis ei tea kohalikust reklaamimaastikust miskit.
Aga vat meil siin Karja ja Tutku küla piiril oli üks maailma ilusaim moonipõld, mille ilu pani tõesti kiljuma.
Ja mitte ainult, see lausa kutsus lähemalt imetlema.

Tahtsime veel teinegi päev põldu kohe kogu perega sukelduda, aga moonimuinasjutt oli otsa saanud. Põld oli alles, aga moonid kõik maha niidetud :(
Kuna meil oli siiski vaim millekski lummavaks valmis pandud, läksime otsima järgmist muinasjutumaailma.
Õnneks ei pidanudki kaua otsima, sest see asus Tuhkanal liivatormi ja vahutava vee piiril.

Üks päev...

...ma leidsin oma kodutee pealt lamba. Oi kui hirmus oli. Sõidad ja vaatad, et ongi lammas. Ära surnud. Juppideks sõidetud. Nii kahju.

Jätad auto arglikult seisma ja oh kui tore. Polegi lammas - hoopis võililled.