Kevad!

Kui veel paar päeva tagasi tundusid laugud, kanakoolmed ja lumikellukesed  kui talvesse eksinud kevadekuulutajad, siis täna oli õues juba kevad mis kevad. Tihased lendlesid hõigeldes õunapuude vahel, naabrite valge kõuts patseeris tähtsalt õue peal, ojad vulisesid, jõgi sillerdas ja lisaks kõigile eelnevatele olid ka metstulbid otsustanud pead välja pista. Kraadiklaas näitas 6,5C. Oh, mis mõnus.

Automaatselt saabus ka tahtmine hakata õuet riisuma, oksi ja prahti põletama. Suutsin end siiski viimasel hetkel talitseda. Haarasin hoopis käru, toppisin noormehe sisse ja võtsime suuna poristele teedele.
Jah, kõik oleks ju imetore, kui kalendrist vaataks vastu 23. märts või 10. aprill, aga ilmselt pole ma hoolimata heast unest siiski suutnud kuu või poolteist maha magada. Nii et seniks, kuni talv otsustab tagasi tulla, nautigem soppa ja sillerdust.

Issi-issi - lõpuks tuli see sõna üle huulte

Millist vaeva me oleme näinud, et noormeest panna ütlema sõna ISSI. Ikka oli meil siin onu-onu, tita vms. Kui noormees teatas mulle "Kartulite ja apelsinide" järjekordse osa ajal, et näe Unu (üks filmi kõrvalosatäitjatest), sai mu mõõt lõplikult täis. Mis mõttes Unut teab ja issit ei tea!? Püüdsin siis selgitada, ei mõhkugi.
"Issi" sai selgeks aga üsna juhuslikult. Kui loomaraamatu põhjapudrud ja piisud (sellised väiksed armsad piisonid) olid juba niigi selged, püüdsin talle tutvustada surikaade ja kaljukitsi, leoparde ja tiigreid, seda et elevant ja hunt pole üks ja sama, kui ette sattus lõvipaar. Kuidas sa seletad, et üks suhteliselt sile kiisu moodi tegelane ja sama värvi karvakera on tegelikult samast liigist? Et siis emmelõvi ja issilõvi, mille noormees lühendas automaatselt emmeks ja issiks. Püüdsin sinna lisada sõna lõvi, aga tulutult. Kui seepeale päris-issi pilti arvutist näitasin, saabuski võidukalt esmakordselt ISSI. Oma loogika isegi on, issi ju tähtkuju järgi lõvi :)
Sõna "lõvi" on hetkel jätkuvalt üle mõistuse keeruline, nii et noormehe jaoks on olemas pärisemme ehk emmeliina ja pärisissi ja raamatu emme-issi ehk lõvipaar.

Leidsimegi talve üles

Nii nagu kuskil lõõskab päevast päeva päike, peidab end kuskil kindlasti ka päris talv. Pole mõtet siin vinguda ja viriseda: kui talv ei tule meie juurde, tuleb meil lihtsalt talve juurde minna. Lihtne.
Talv asus meist täpselt seitsme künka ja kahe mere taga - ehk Tahkos. Seal, kus puud olid lume all lookas, maad ja taevast ühendas udu, järvele võis vabalt rajada parkla, mägedest looklesid alla igas kaldes rajad (päriselt ka, kuigi pildilt hästi ei paista :) ja oli võimalik haihtuda tundideks Läänerindele.

Meie pere suusatiim

Enne hommikust õhtuni kestvat meeletut suusatamist (mis teha kui kogu talve suusatamine ca 225 km tuli teha 3 päevaga) tegime muidugi kodus kõvasti kuiva trenni.

 Koduaiaslaalom

Üles sai otsitud meie kandi kõrgeim mägi, mis võttis ühel noormehel igatahes jalad nõrgaks ja tõstis hääletooni püsivalt kiljumistasandile

 Suusameditatsioon

Ei saa mitte unustada ka õiget toitumist - supilusikaga vahukoort, et ikka jaksaks suusatada või saaks rõhuda vähemalt gravitatsioonile

Kõigest hoolimata võttis suusatamine ikka üsna läbi

Aga see oli selline mõnusalt läbi olek. Lausa kahju oli sealt mäesuusaparadiisist lahkuda. Aga head asja ei peakski kõriauguni olema. Muidu läheks elu liiga läägeks.

Imelikud loodusnähtused meie aias

                                                 Päris ilus rada. Aga millega tegu?

                                                 a) 100 jänest viskas ühesugust haaki?

                                                 b) Rexil on jooksuaeg?  

                                                 c) Päiksepüüdjal on jooksuaeg?

                                                 d) Marten teeb usinalt talvist aialinnuvaatlust koos meie 10 kassiga?

Õige vastus: c) Selline rada tekib, kui joosta ca 100 km 120m-ringidena :)  Eelduseks on muidugi see, et lund kuu jooksul eriti ei saja.                   

Täna sadas aga sulaselget jäävihma. Kõnniteest sai minutitega liuväli ja mina sain uisutades jääkilbi selga. Kerge turtlesi tunne tuli igal juhul peale.

2. sünnipäev

Uskumatu, aga olen oma jõmmiga juba 2 aastat koos olnud. Pole vist liialdus väita, et need 2 aastat olnud ka üks kõige kihvtim aeg mu elus.

 

Iga päev on muutunud automaatselt päikseliseks

 Igal sammul tõeline abimees - kadakaplaati lihvimas.

Moraalseks toeks, kui on vaja teha arvutitööd.

Piisavalt fantastiline :)

Tantsumehest on tasapisi saanud ka laulumees. Hil-du-ap-pa laul ei ole mingi ühekordne üllitis, vaid kohe päris tema laul, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta. Kui keegi ei viitsi seda temaga kaasa laulda, siis tuleb ja ergutab ta seda kindlasti kaasa ümisema, sest see on lihtsalt selline lugu, mida kõik peavad laulma ja mis teeb igal ajahetkel tuju ütlemata heaks.

Sünnipäeva sai korralikult tähistatud. 25. jaanuariks oli issi koos vanaemmega tükeldanud üüratu pesukausitäie salatit, mis oli muuseas maailma parim. Vanaemmed olid meisterdanud uhke meetordi ja hunniku kotlette, sest kuidas saaks ühe kotletisõbra sünnipäev mööduda ilma kotlettideta. Sünnipäev möödus suure klaaside kolksutamisega, sest mis seal laua ääres nende klaasidega ikka muud teha, kui kokku lüüa :)

Vahepeal mõned uudised postimees.ee-st nagu tõelistele asjalikele kohane.

Järgmisel hetkel lõi "vähem-asjalik pool" siiski taas välja.

Pidu jätkus ka 26.ndal, esialgu Leisi spas, kuhu julges kohale tulla vaid Tita-Anni emmega. Otse loomulikult jätkus ka klaaside kõlistamine ja võidujoomine.

Söödavad nimekuubikud

Ja kogu ülejäänud tordimajandus, mille puhul oli kõige olulisem tegevus küünalde puhumine (selles viimases on Marten loomulikult andekas, sest puhumine võtab tal täpselt sama palju aega, kui minul mõte, et nüüd võtan fotoka.... Teab mitmendal küünalde süütamise katsel õnnestus seda õnneks siiski tabada).

Korra õnnestus kogu seltskond ka paigale meelitada

Sünnipäev möödus väga emotsionaalselt. Ei nutnud õnneks keegi. Hoopis kallistati, kaisutati ja musitati kõiki hoole ja armastusega. Tõruke pakkus Mattisele konkurentsi. Marten ei suutnud naiste vahel valida. Musitas korra Tita-Annit ja kallistas siis Birksut, siis tõi Tita-Annile oma parimaid ja uuemaid mänguasju .....

 

 Ei seganud siin ka see, et emme seisis otse kõrval

Et asi liiga intiimseks ei kisuks, pidas Tõruke vahepeal väikse fotoloengu, diskuteerides põhiliselt fotode kompositsiooni, resolutsiooni ja säri üle.

Oli ütlemata tore ja asjalik sünnipäev. Suur kalli kõigile asjaosalistele :) ja põsemusi kaugele Ameerika tädile, kes saatis tõeliselt armsa kaardi.

Suusaprogrammil

Kaua võib seda suusalund oodata? Kui pole, tuleb leppida sellega, mis on. Kui ei jätku endale, siis Martenile ikka jätkub. Niisiis otsustasin enne välismaa etappi noormeest pisut kodustes tingimustes treenida.

19. jaanuar oli see ajalooline päev, kui Eesti tulevane suusakuulsus astus esimest korda oma hiiglaslikesse suusasaabastesse. Astumisest oli asi muidugi kaugel. Suure punnimisega sain talle kogu kostüümi selga ja isegi kaka ei tulnud esimese 5 õueminuti jooksul püksi, aga....

Noormees oli ikka väga õnnetu ja nördinud. Särasilmset suusahullu ei kuskil. Kes normaalsetest inimestest poleks veidi nördinud, kui ühtäkki on jalad ja käed kinni ja kostüüm on nii raske, et isegi väikse varba liigutamine on üliraske. Näitasin talle oma mäesuuskadega paar tiiru ette, ergutasin ja üritasin kõigest väest. Aga tulutult. Noormees ennast paigast ei liigutanud. Röökis nagu ratta peal. Kus nüüd olid need särasilmad, mida ma nii väga lootsin näha?

Ei miskit muud, kui et väga hale hakkas. Nii jäigi see esimene suusasõit imelühikeseks. Olukord tundus üsna nutune. Olin juba mõttes valmis teda Soome mägedest ilma jätma. Kus sa lähed sellisega, kes suuski nähes ainult röögib?

Olukord võttis aga juba mõne minuti pärast ootamatu pöörde - esimesesena hakkasid noormeest huvitama seina äärde paigutatud kepid, millega oli üsna mõnus maad toksida. Seejärel avastas ta, et on tõepoolest päris kena suuska auto kombel enda järel lohistada (väikestele mõeldud mäesuuskadele on külge installitud nöörid, juhuks kui nad mäel koperdavad ja suusk peaks teab kuhu liuglema). 

 Järgmise etapina üritas ta järgi lohistada juba kahte suuska korraga. 

Ning peagi oli nõus, et suusad pannakse otse tavasaabaste külge.

Hoplaa ja väike suusataja oligi valmis.

Järgmisel hetkel käis muidugi käbla, aga tõusis püsti ja tegi edukalt terve aiatiiru. Ja mitte ainult sel ühel päeval.

Õhtul vaatasime ja imetlesime youtubest koos 1,5- ja 2-aastaseid lumelaudureid. Võttis päris naeratama, nii et lootust on :)

Süvenev mummudehuvi

Mõnikord tuleb elus ette hetki, kus tunned, et vat see on minu jaoks. Just nüüd ja praegu. Mitte et ma kunagi varem oleks teadlikult selle peale mõelnud, aga siis korraga, plaksti saabub äratundmisrõõm.  Nii saabus minu ellu mesindus. Märkasin kohalikus lehes kuulutust peatselt algava mesinduskoolituse osas ja asusin tegutsema nagu mõned seltsimehed kodanikud sanatooriumi tuusiku nimel. Ja peab ütlema, et pagana põnev on see mesilaste maailm. Alates sellest, kuidas töömesilased teavad, kas mesilasema on elus või mitte; miks ja kuidas nad vahel korraldavad salajase mesilasemade vahetuse; miks  mesilasema ei lähe lesega kunagi veekogu lähedusse lendama; mis juhtub siis, kui mesilasel läheb kõht lahti; miks mesi ei ole ikkagi mesilaste okse; mis on ühist "käppa imeval" karul ja talvituval mesilasperel või ühel teataval Venemaa kontserdimajal ja mesitarul; miks ei tasu minna praeguse külmaga iga päev kontrollima, kas mesilaspere on ikka elus jne.

Tuli kohe kange tahtmine vaadata uuesti üle "Meemesilaste linn", eriti nüüd, kui on teada, mis on selle filmi ainuke möödapanek. Kahjuks paistab see multikas huvipakkuv olevat ainult kreeklastele.

Üks asi jäi siiski vastuseta - miks ometi neid isasmesilasi nimetatakse leskedeks. Pole nad ju ühtki kaasat kaotanud. Kui kellelgi peaks selles osas leiduma mõni hea teooria, siis olen üks suur kõrv.