Mõnikord tuleb elus ette hetki, kus tunned, et vat see on minu jaoks. Just nüüd ja praegu. Mitte et ma kunagi varem oleks teadlikult selle peale mõelnud, aga siis korraga, plaksti saabub äratundmisrõõm. Nii saabus minu ellu mesindus. Märkasin kohalikus lehes kuulutust peatselt algava mesinduskoolituse osas ja asusin tegutsema nagu mõned seltsimehed kodanikud sanatooriumi tuusiku nimel. Ja peab ütlema, et pagana põnev on see mesilaste maailm. Alates sellest, kuidas töömesilased teavad, kas mesilasema on elus või mitte; miks ja kuidas nad vahel korraldavad salajase mesilasemade vahetuse; miks mesilasema ei lähe lesega kunagi veekogu lähedusse lendama; mis juhtub siis, kui mesilasel läheb kõht lahti; miks mesi ei ole ikkagi mesilaste okse; mis on ühist "käppa imeval" karul ja talvituval mesilasperel või ühel teataval Venemaa kontserdimajal ja mesitarul; miks ei tasu minna praeguse külmaga iga päev kontrollima, kas mesilaspere on ikka elus jne.
Tuli kohe kange tahtmine vaadata uuesti üle "Meemesilaste linn", eriti nüüd, kui on teada, mis on selle filmi ainuke möödapanek. Kahjuks paistab see multikas huvipakkuv olevat ainult kreeklastele.
Üks asi jäi siiski vastuseta - miks ometi neid isasmesilasi nimetatakse leskedeks. Pole nad ju ühtki kaasat kaotanud. Kui kellelgi peaks selles osas leiduma mõni hea teooria, siis olen üks suur kõrv.
No comments:
Post a Comment