Kaua võib seda suusalund oodata? Kui pole, tuleb leppida sellega, mis on. Kui ei jätku endale, siis Martenile ikka jätkub. Niisiis otsustasin enne välismaa etappi noormeest pisut kodustes tingimustes treenida.
19. jaanuar oli see ajalooline päev, kui Eesti tulevane suusakuulsus astus esimest korda oma hiiglaslikesse suusasaabastesse. Astumisest oli asi muidugi kaugel. Suure punnimisega sain talle kogu kostüümi selga ja isegi kaka ei tulnud esimese 5 õueminuti jooksul püksi, aga....
Noormees oli ikka väga õnnetu ja nördinud. Särasilmset suusahullu ei kuskil. Kes normaalsetest inimestest poleks veidi nördinud, kui ühtäkki on jalad ja käed kinni ja kostüüm on nii raske, et isegi väikse varba liigutamine on üliraske. Näitasin talle oma mäesuuskadega paar tiiru ette, ergutasin ja üritasin kõigest väest. Aga tulutult. Noormees ennast paigast ei liigutanud. Röökis nagu ratta peal. Kus nüüd olid need särasilmad, mida ma nii väga lootsin näha?
Ei miskit muud, kui et väga hale hakkas. Nii jäigi see esimene suusasõit imelühikeseks. Olukord tundus üsna nutune. Olin juba mõttes valmis teda Soome mägedest ilma jätma. Kus sa lähed sellisega, kes suuski nähes ainult röögib?
Olukord võttis aga juba mõne minuti pärast ootamatu pöörde - esimesesena hakkasid noormeest huvitama seina äärde paigutatud kepid, millega oli üsna mõnus maad toksida. Seejärel avastas ta, et on tõepoolest päris kena suuska auto kombel enda järel lohistada (väikestele mõeldud mäesuuskadele on külge installitud nöörid, juhuks kui nad mäel koperdavad ja suusk peaks teab kuhu liuglema).
Järgmise etapina üritas ta järgi lohistada juba kahte suuska korraga.
Ning peagi oli nõus, et suusad pannakse otse tavasaabaste külge.
Hoplaa ja väike suusataja oligi valmis.
Järgmisel hetkel käis muidugi käbla, aga tõusis püsti ja tegi edukalt terve aiatiiru. Ja mitte ainult sel ühel päeval.
Õhtul vaatasime ja imetlesime youtubest koos 1,5- ja 2-aastaseid lumelaudureid. Võttis päris naeratama, nii et lootust on :)
No comments:
Post a Comment