Tagasipõige suvesse vol 1

Blogi on täiesti unarusse jäänud. Mis teha, kui vahepeal on poolele maailmale tiir peale tehtud ja arvutiga seostunud vaid artikli kirjutamine ja andmeanalüüs. Pole hullu, vihmane aeg on kätte jõudnud ja just paras aeg reisimälestustega südant soojendada.

Esiteks võtsime oma tantsuseltskonnaga kätte ja otsustasime vallutada Itaalia. Ja mitte Tallinn-Milaano või Tallinn-Rooma lennureisiga, vaid BUSSIGA. Ma käisin vist eelmisel sajandil sel ainumal ja viimasel pikemal bussireisil. Nii et mu ootused ei olnud just ütlemata kõrged...
Aga see oli mu elu parim reis! Ausalt. Island oli võibolla sama kena, aga seda varjutas sadade koskede, kümnete geisrite ja nii mõnegi peaaegu kustunud vulkaani nägemise kõrval igikestev sügisilm, mis keset augustikuud tundus kuidagi masendav.
Meie Itaalia tuur algas mitte just ülearu positiivselt - bussijuhid pobisesid hiiglaslike kohvrite pärast, mõned kallistasid ohjeldamatult (ja mõned mõtlesid, et võibolla oleks ikka pidanud veel kõvemini neid kuuks ajaks kojujääijad kallistama). Ees ootas terve rida kell 2 ja 4 öösel algavaid bussisõite (pühal eesmärgil edestada meeletuid rekkakolonne ja ummikuid).  Mõned ööd bussis...koos toreda ööreziimiga - ehk iga kahe tunni tagant pissipeatused; vahekäik pikutajatest umbes, pidev parima asendi valik;  ohtralt mobiilisõnumeid ("tere tulemast pla-pla-pla").
Baltikumi läbisime ca 3 pissipeatusega, Poola uskumatul kombel kahega, sest kõik avalikud ja ametlikud tualetid olid avariiolukorras (mis muide paistis seal olevat statsionaarne).
Varssavis ootas meid tõeline ostupõrgu - kõik oli imeodav. Nii masendavalt imeodav, et lausa uskumatu. Nüüd oli selge, miks need noored oma hiigelsuurte tühjade kohvritega bussi ronisid.  Varssavi ise oli aga pagana ilus. Kuigi meil polnud õrna aimugi, kus see kesklinn peale oleks pidanud hakkama, ronisime linnaliinibussist maha siis, kui meie arust kõik juba piisavalt ilus oli. Ehk umbes 4 km liiga vara. Kõik kohalikud uhkisid ja puhkisid, et mingu ja võtku me aga tramm või buss, sest tegemist olla jalutamiseks selgelt liiga pika maaga. Me muidugi ei kuulanud neid. Läksime üha edasi ja plõksisime nagu tõelised turistid Tokyost.
Kuni läks alles päriselt ilusaks.

 Varssavi vanalinn ja natuke ihne õhupallimeister, kellele meeldib siin maailmas kõige rohkem siiski raha

 Ajastute kokkupõrge

Printsist valgel hobusel võib ju unistada, aga veinipiknikust ja uninumisest hirmvanas lossis pole ausalt öeldes veel unistada taibanud. Vat just nii läkski meil Nürnbergis, mis  oli pealegi  ütlemata nunnu ja täis lahkeid inimesi. Raekoja plats jättis veidi veidra mulje. Alguses. Muidu nagu harilik linna plats, ainult et täis kollaseid traktoreid, mis tundus, et olid sinna palgatud ainult selleks, et turistid ei saaks teha nende imeilusast platsist imelisi võtteid loojuva päikese taustal. No ju ma olin siis jällegi väga ilmeka näoga, igal juhul tuli üks vanahärra mulle lahkesti seletama, et seal olla toimunud suur rannavolle turniir. See tegi asja juba loogiliseks.

Meie oma lossi taustal

 Edasi suundusime Liechensteini (Vaduz), mis sai läbitud ummisjalu, aga siiski (Inga foto)

 I laik (ikka Vaduz)

Edasi võtsime suuna Sankt Moritzisse Sveitsis. 

Terve tee saatis meid Rein 

ning maalilised vaated (Rein jäi pildi tegemise ajal puu taha :)

vaated jätkusid vähemalt seni, kuni sukeldusime pilvedesse

Andke andeks, sweitslased, aga Julierpassi "vallutades" tuli kangesti Rumeenia Omu tunne peale.

St. Moritz oli aga tõeline mägede paradiis: karge õhk ja imepuhas vesi, lisaks veel imemaitsev söök ning kerge interneti vine (sest kasutada sai seda netisõltlastest eestlaste täitumisega hostelis ikka väga jao pärast) - vat sinna võiks täitsa kolida Saaremaa järel.

Päriselt saime sellest ilust ja võlust aga teada alles järgmisel hommikul, kui ära sõitsime.

Ja igav ei hakanud mitte üks raas

Edasi kulges tee ikka läbi Alpide Itaalia poole.

Täiesti suvaline linnake

Täiesti suvaline mägijärveke Sveitsis

Ja üks teine järveke juba Itaalias ja meie suurepärase tagantvaatega

.....

Nõgesed ja nelgid

Päevad  mööduvad "nelkide" taustal ja nomm-nomm-nomm nõgesekoogikesi süües. Etnobioloogia kursusest ikkagi oli kasu.

Tegelikult oli kasu muidugi veel. Esimesel tõelisel karjatud loopealsel tuli meid uudistama karjaomanik. Kui tavaliselt piirdusid meie vestlused heal juhul eestlastele omaselt tere-head-aega stiilis, siis pärast etnobioloogia kursust suutsime maaomaniku peaaegu et välitööde abiliseks koolitada. Pealtnäha "mind ei huvita absoluutselt, mis taimed mul siin kasvavad ja mille kuramuse pärast te üldse peate siin tampima, vat kui ässitan teile oma karja kallale" koore alt ilmus välja tõeline botaanikuhing. Telefongi oli puha ussikeelte, kuldkingade jms fotosid täis.

Tited teadusesse!

Meil on tõeline välitööde hooaeg. See ei tähenda sugugi seda, et veedame päevi vaid õues palli mängides, marju suhu toppides, muru niites ja muid toredaid välitegevusi tehes. Seda kõik teeme niikuinii. Peale selle teeme asjalikult taimeruute, hindame katvusi, kogume mullaproove.

Pai ulatuses on kärbesõis, aga pilk otsib ikka Primula veris-eid ja Trifolium montanum-eid. Imelik, kui sul on vaja leida peaaegu et kõige tavalisemaid loopealseliike, siis pead sa ilmtingimata kohtama ainult nö haruldusi. Arvestades meie kohtumiste arvu kärbesõitega, paistavad need antud loopealsetel märksa tavalisemad kui nurmenukud.

 Teised välitööd - taimeruutmeeter, mis tundus reaaluses üüratu

Katsu sa kõik ära määrata

 Nii, kas on keelekest?

Ikkagi Poa angustifolia

Järgmisel alal spetsialiseerus kahene mullaproovide kogumisele

Käkitegu

Noormehe sügavast huvist taimede vastu sündis meil väike projektiidee. Niisiis ei passi me siin niisama, vaid õpime igal päeval selgeks vähemalt ühe taime. Ja mitte ninnunännu pluti-pluti rahvapäraste nimedega, vaid ikkagi ladina keeles. Meie esimeseks liigiks oli minu suur lemmik Briza media (keskmine värihein), teiseks rannast leitud Sedum acre (harilik kukehari). Põdrakanepi meeldejätmiseks lõime väikse laulu, sest see osutus üsna pikaks esimese hooga: Epi-epi-epi-lobium angu-angu angu-stifoooolium :) Lauluga järgnes ka Campanula rotundifolia (Campa-campa-campa nuuu-laa rotu-rotu-rotundi-foolia (seda liiki on õnneks ka kogu Muumiraamat täis). Mere äärest korjame muudkui nõmmliivateed ehk Thymus serphylliat, kärusse võtame mudimiseks suurtakjast ehk Arctium lappa-t, nuusutame kohevat Filipendula ulmaria-t (angervaks) jne.  Kui nii edasi läheb, siis pole vähemalt meil välitööde tegijate leidmise osas varsti mingit probleemi.

Kisub imelikuks

Lõpuks ometi on ilm täpselt selline, nagu mulle meeldib. Mõnus vine lasub Eestimaa kohal, kassid on pool päeva kuskil lääpas, maasikad, vaarikad valmivad nagu hullud. Ja ideaalne on olla kuskil veepiiril, pista suur varvas merevette ja pritsida kogu ülejäänud maailma nii kuis jaksad. Või sättida end kuhugi liivale ja otsida maailma kõige ilusamat liivatera. Või jälgida, kuidas sipelgad rassivad nõmmliivatee vahel. Mmmm SUVI!

Korraga pistab noormees mu kõrval kisama, lehmad. Mis lehmad? Ma saan aru, et kitsed, sest neid olen siin ennegi näinud. Aga lehmad, nemad käigu rannas kuskil mujal kui meie mere ääres.
 Lehmadest oli asi natuke kaugemal, siiski mitte selles suunas, mis meile oleks rohkem meelt mööda olnud. Tegemist oli mägiveistega..... Peast läbikäivate mõtete kiirus ületas momentaalselt kiireima auto spidomeetri maksimumi. Kujutlesin, kuidas need 8 karvast mürakat, kaabivad korraga oma esijalgu ja tormavad liivapilves meie suunas, üliteravad ja jõledalt suured sarved õieli, kuidas mina kargan kahe sekundiga lähima suure männi otsa. Ah sa kuram, ema ja Marten tulevad ka sinna ju kuidagi saada. Marten aina kisab, lähme ära. Veised muudkui lähenevad. Siiski mitte liivapilves. Appi, see pole normaalne ju. Juba astubki esimene neist meie asjadele... Ja siis keerab aeglaselt suuna mere poole ja kulgeb sinnapoole. 10 sekundit hiljem on kõik möödas, 8 veislast näksivad uniselt kõrkjaid ja kulgevad natuke kaugemalt Triigi sadama suunas. Ja mul on ülihea nende tagumikke pildistada.

Ja nõiahambaid lähivaates

Ps! Sellega aga imelikud asjalood veel ei lõppenud. Surnuaeda kastma minnes selgus, et isa haud oli kasvatanud hiiglaslikke muulukaid, mis olid nii mürakad, et ületasid keskmisi aiamaasikaid.

Kus on mutt ja pidu?

Sõidad rahulikult rulluiskudega ja korraga vaatad tõtt kahe põdraga. Mida? Mmm, kus ma nüüd olengi?  Kuressaare külje all, aga mitte kesk padrikuid ja soid. Kõhe hakkab.
Keeran otsa kodu poole.
Autosõit seejärel pole aga vähem loomasem. Esiteks silkab üle tee rebane, siis metskits. Vasakult pressib end Kaali kandis peale üks emis, aga otsustab viimasel hetkel ikkagi tagasi metsa põigata. Kõige tipuks siblib üle tee üks näriline.
Et siis mutt on ikkagi Saarele suvitama sattunud ja kohe pidu korraldamas? Ilmselt kuskil Valjala kandis, sest kõik putkesid aina paremale.

Suvi ju

Hoolimata sellest, et pole just rannailmad, on ikkagi suvi. Seega on täiesti normaalne minna õue ka näiteks kell 23:30, et mängida jalkat, paitada kassi või joosta oma traditsioonilisi aiaringe. Pole midagi imelikku ka selles, kui otsustame suts enne uue päeva algust põhupallidele jooksma ja hüppama minna või surnuaeda taimi istutama ja kastma. Mis teha, kui nii hilja meelde tuli. Põhimõtteliselt ju näeb.

Nüüd aga etnosokid jalga ja nädalaks rahvusvahelisele etnobioloogia kursusele. Eks siis nädala pärast ole selge, missugusesse nõgesesuppi ma end seekord segasin.

Töökasvatus missugune

Noormees on meil tõesti agar: hommikuid peab alustama omatehtud võileivaga, mis pole sugugi mingi lihtne amps. Kõigepealt röstib ta ühe saiaviilu, samal ajal vajutab alla kohvimasina nupu. Soojale saiale määritakse võid, siis pasteeti, siis jälle natuke võid. Kurgiviilu võib ka lisada, aga ainult oma käega. Sibulavarred ja till hästi ei sobi või siis pigem ei sobi üldse. Võileivast süüakse üldjuhul aga vaid mõned ampsud, põhirõhk läheb kohvile ja pasteedi järelkühveldamisele lusikaga.
Õues on lemmiktegevusteks muru niitmine "kartuliga" (aka traktor), kõikvõimalike mõttekate ja mõttetute asjade kastmine, kiisutite eest "hoolitsemine", nende igale poole tassimine ja autopesu. Selles viimases on ta eriti osav ja hoolikas.

(Paremas käes olev "kiisut" paistab olevat eriti kindlalt hoitud)

Ei taha nagu hästi teadagi, kui hoolikalt need kaks seal vasakus käes on hoitud

Üks koht on veel natuke must

Kõige olulisem osa autopesust on mõistagi....

Tubastest tegevustest on noormehe lemmikuteks pastapliiatsite ja muude masinate remontimine, jäätisekokteilide (ehk Marteni keeles pimsika jätisega) ja jäätise valmistamine ning nende söömine, nõude pesemine, külmkapist asjade, eelkõige ketsupi väljatõstmine (mis värk neil lastel selle ketsupiga ikkagi on?). Tolmuimeja mainimisel tormatakse juba õige ukse taha seda välja sikutama, täpselt on teada ka see, kust tuleb juhe ja kuhu see panna tuleb, nuppudest rääkimata. Ka saunas pole meil enam probleemi vihtleja leidmisega.
Potil käimine on nüüdseks ka selgemast selgem (oli ka aeg). Kui õnnetus siiski juhtub, siis nõuab noormees varmalt kahte kaussi õue, kus muidugi mõista saab kõik põhjalikult ära pesta ja ei saa mitte unustada ka loputamist. Isegi nööri pääle tahaks ta kõik asjad ise riputada, kui ainult natuke pikem oleks.