Ei, ma ei hakanud sünnitama. Ei näinud isegi mitte unes. Olin lihtsalt üle pika aja otsustanud kord normaalselt välja magada, mitte hommikuni arvutis asjalik olla. Kui korraga hakkas mu majake huilgama. Mitte nii nagu mu malbe äratus mobiilis, vaid nii nagu oleks tuba täidetud 30 tühja ämbriga, mille põhjas vanaaegne tirisev äratuskell. Kui sellisel hetkel oma toast väljuda, siis selgub, et asi pole nii hull, vaid on veel hullem - justkui terve maja on nende äratuskelladega tihedalt kaetud. Sisestasin häireekraanile paar korda kiiruga alarmi mahavõtmise koodi, aga tulutult. See möirgas, mis kole edasi.
Mis siis ikka, kobisin tagasi teki alla. Äkitselt oli kõik jälle vait, nagu poleks siin kunagi midagi olnudki. Mõne aja pärast oli siiski kuulda, kuidas keegi justkui kõnniks treppidel. Hetkeks valdas hirm, et äkki ikka on keegi veel peale minu majas. Kobisin pärast väikest mõtteheitlust voodist välja, sest kõige tõenäolisemalt kahtlustasin turvatüüpe ja seda sai ainult ühel viisil teada. Ei ma ei hakanud poolpaljalt neile treppidele vastu jooksma, kuigi see oleks ju ka päris põnev variant olnud. Piirdusin seekord lihtsalt aknaga, kust sai kenasti näha, kas keegi on end värava taha parkinud. No muidugi. Turvakesed olid selleks ajaks oma töö juba teinud ja kobisid parajasti autosse tagasi. Võisin kergendatult tagasi voodisse pugeda.
Aga keegi oli siiski võtnud plaaniks mul see öö tuksi keerata ja unetust veelgi süvendada. Nimelt otsustas ca 2 tundi hiljem kogu süsteem uuesti tööle hakata. Ja seekord palju võikamalt.
Ei aidanud enam kooditamisest, tsehhikeelsetes juhendites tuhnimisest ja ka lihtsalt ootamisest. Muideks, sellistel hetkedel liigub aeg justkui sportlase finiši kordus: kui on vaja välja selgitada, kumb võitis ja kõik on iga korraga veel aeglasem. Sussid jalga ja alla. Korra trepi peal käis läbi pea ka mõte, et kui nüüd tõesti keegi on vargsi sisse hiilinud... sest vahepeal ei tahtnud see Villa uks iseenesest kinni vajuda ja jäi alatihti irvakile, mistõttu oleks kellel iganes väga lihtne sisse pääseda. Äkki meie popsik, kes magab tavaliselt prügikastide kõrval oleva küttesüsteemi kaanel on omale Villas lõpuks ometi hubase nädalavahetuse korraldanud?
Otsustasin ikka julge olla ja alla vaatama minna. Muidugi mitte midagi. Ainult see jube võigas kisa, mis oli mu vererõhu viinud, alla kõndimisest hoolimata, lakke. Ei aidanud ka all koodi 6-kordne sisestamine. Appikene, kaua võib! Francescole helistada? Aja see vaeseke ka paanikasse. Ootasin veel minuti, teise, kolmanda - kaua neil turvatüüpidel siis seekord ometi läheb! Võti jäi mul ka üles, aga kui ukseklaasidest vaadata, siis oli näha, et majal ka väljaspool mingid tuled vilkusid.
Lõpuks siiski paistsid autotuled. Jumal tänatud, said ka korraks aega läbi tulla. Aga ei, pole mingit valget autokest, on hoopis TULETÕRJEAUTO, POLITSEI, mingi KAUBIK, mingi väike auto - ehk kogu Ceske Budejovice häiremeeskond! Eh, nüüd vist peaks ikka üles minema ja omale miskit selga tõmbama.
Kui tagasi alla jõudsin olid 6 noormeest juba sisenenud, aga neid oli seal ukse taga veel terve trobikond. Keegi muidugi mõista midagi inglise keelset rääkida ei mõistnud. Kahtlustan, et mõned neist vist üldse kunagi ei räägi. Kõik toimus iseenesest nagu actionfilmi dokumentaalis: tulivad tüübid, mundrites, päris kenad, taskulampidega, relvadega, lihtsalt asjalike nägudega; hargnesivad laiali ja siis hakkasivad jälle välja kobima. Nii igav! Üks ikka oli vähe viisakam ja teatas paksule, unisele ja teadmatuses neiule, et IT IS ALL RIGHT NOW!
Tore oli. Ceske Budejovice päästearmee lahkus, mina kobisin teki alla, aga mida polnud, oli muidugimõista uni. Õnneks oli veel pisut raamatut lugeda. Aga kui see ka otsa sai, siis arvuti tööle ja...
Ps! Kõige tõenäolisemalt oli kogu selle kammajaaa taga Villasse kolinud hiireke, keda mul oli juba korra au köögis kohata.
No comments:
Post a Comment