Kunštinäitus-kunštinäitus

Ei ole nii, et Tšehhis on ainult musta-valge koera ja hoki kultuur. Euroopa kultuuripealinlased ja muidu kultuuri naudisklejad ei pea siin sugugi suurest masendusest hinge heitma. 

Uimase laupäeva lõunal tabas meid suurepärane üllatus - raekoja platsilt, mis siiani  muideks kärbseta, kostus MUUSIKAT, mitte küll kohalikku, Norah Jonesi. Aga eks kesisel ajal asi seegi :) Üleüldse tundus linn kuidagi salapäraselt toimekas. 

Silt oli paljulubav. Kuna kultuuritippsündmuseni olid veel mõned tunnid aega, otsustasin vahepeal asjalik olla. Ja kohalike kultuurinõunikega Ceske Budejovice kultuuriküsimusi lähemalt arutada.

Nooot :)

Jõudsime kärmelt tutvuda hoopis kohaliku kaubanduskultuuriga ning leida midagi, mis sobiks ideaalselt Pireti-Priidu võsukesele :)

Kahjuks olen omadega alles sel maal, et võin küll juba astuda sisse beebipoodidesse, aga ostma ma sealt küll midagi ei kipu veel. Palju parema meelega võin aga minna elektroonikaärisse ja vaadata arvuti väliskõvakettaid, mida olen nõus ka ostma.

Kuna shopingu kultuur ei ole just päris minu teema, otsustasime silgata tagasi raekojaplatsile. Vaade, mis sealt avanes, oli muidugi muljetavaldav! 

Põhirõhk oli valguslahendusel. Laval oli rokkiv neiu, aga märksa enam püüdsid pilke raeplatsi ääristavad liikumatud kujud. Lähemal vaatlusel osutusid need siiski üsna elusateks. Minu vaieldamatuks lemmikuks oli nö raami seest välja astunud noormees, kes pidi lisaks krampi tõmbuvate säärelihastega võitlema ka uudishimulike tädidega, kes pidid iga hinna eest teada saama, kas noormees pükste sees on ikka päris.

Kuna rokkiv tibin ja kujud, kes ennast ikka tegelikult väga liikumatult ei suutnud hoida, ammendusid üsna ruttu, otsustasime liikuda tõelise kunsti juurde - galeriisse.

Oi see oli nagu päris! Ukse avas ülikonnas härra, taamal paistsid Tšehhi kristallist šampusepokaalid, mille puhul mina võisin ainult mulle imetleda, aga mis sisaldasid päris ehtsat Bohemia maakonna vahuveini; snäkid, mis oleksid kindlasti olnud äärmiselt õigel kohal, kui  me  poleks eelnevalt end pubis siinset parimat sööki täis toppinud. Ja muidugi maalid, päris maalid, mis maksid keskmiselt 40 000 kohalikku, ehk siis 30 000 kunagist eeklooma. Suureks üllatuseks olid Tšehhi kunstitädid ikka väga sarnased meie omadele. Võiks isegi öelda, et  on lausa eraldi liik inimesi - kunstiinimesed. Sellised vaoshoitud, väääga peetud ja sätitud. Nautisime olukorda ikka lausa mitu tiiru. Täpselt nii kaua, et kõik maalid ja fotod oli viimseni peas ja parimatest parimad välja valitud. (Oi ma hoolitsen tüübikese kultuuritaju eest ikka väga hoolega: olen poolaasta jooksul käinud rohkematel muusikaüritusel ja teatrietendusel, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Lisaks siis nüüd veel ka selline kunstinäitus!)