See on imepärane aasta: oma esimese novembri sain kätte juba augustis. Nimelt võib augustit Islandil pidada Eesti novembri analoogiks. Nüüd siis oli tõeline november. Eestis olles ja seejuures "normaalses olekus" oleks see laupäev möödunud tõenäoliselt ajujahis. Siin oli aga midagi veel mõnusamat - ekskursioon. Ja mitte lihtsalt jalutuskäik metsas, vaid tõeline botaaniline retk maailma kõige armsama giidiga - Suspaga.
Tegelikult on Suspa näol tegemist ei kellegi vähemaga, kui Tsehhi geniaalseima botaanikaprofessori Jan Lepsiga. Teades meie instituudi äärmiselt loomingulisi professoreid, on Suspa siiski täiesti erakordne nähtus ja seda ainult positiivses mõttes. No kes küll meie omadest tuleks mõttele minna 15 km rabamatkale novembris! Tema kabinetist üritan ma kunagi kindlasti pildi ka saada, sest niisugust pealtnäha süsteemitust annab otsida :) Olgu siinkohal aga väike fotojäädvustus tema üsna loomingulisest kabinetiuksest.
Retk algas minu jaoks juba üsna suurepäraselt: nimelt õnnestus mul varasest tunnist hoolimata end üles saada. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks üldse suutnud edasi elada, kui ma poleks 8:19 rongile jõudnud. Aga vaesel Francescol ei läind nii hästi - kell 8:09 sain sõnumi: Shit I just woke up! Shit shit! I try to run
No muidugi ta ei jõudnud.
Meie saime samal ajal käepigistusega aga teiste matkalistega tuttavaks ja Suspa alustas juba väikese einega: moosipirukas kitsekese öllega :)
Botaaniliste matkade puhul on alati üks oht: nimelt võivad botaanikud unustada end lausa tundideks mingeid taimi vaatama. Ei saa olla midagi hullemat, kui see, et kogu avastamist väärt maailm piirdub näiteks 2 kilomeetri läbimisega raudtee ääres/päevas. Õnneks seda seekord ei juhtunud ja me liikusime mõnusas tempos nähes vähemalt minu jaoks Tsehhi kõige kenamaid kohti. Teel kohtasime sirmikuid, mille muidugi mõista kaasa haarasime; hübriidkitshirvi, keda me seekord kaasa ei hakanud võtma; laukapuid, mille marju võib nautida ainult 10 esimest sekundit. Järgmised 1,5 tundi tunned vaid kriipivat kurku ja isegi pealejoodav kirsivesi on ei midagi muud kui sõnniku maitsega. Ühe erakordsema mälupildi jättis aga karpkalajärv, kust kalad koos kogu veega on nüüdseks välja püütud.
Kohalik Mart:
Lisaks väikese külakese läbimisele, saime seigelda aga mõnusalt palju metsateedel, imestada tsehhide soolaigukeste vaimustuse Tore oli aga kohata puuvõõrikut oma limaste marjadega, tammetõru seiklustest pärit törukesi, lõputuid metsateid viimase poolaasta mõnusaima õhuga, mis tuletab sulle meelde, kui armsad on meie Eestimaa märtsikuud.
Kõige sümpaatsem oli kahtlemata aga meie lõkkelõuna. Kauflandist soetatud vorstikesed maitsesid lausa ideaalselt, nagu ka siinne leib, mis peale lõkkel kõrvetamist on juba nagu päris, suitsusirmikutest rääkimata.
Omaette nähtus oli muidugi lõkke asukoha valik - otse keset teed. Pärast muidugi nähti hirmsat vaeva, et see ära maskeerida. Üks tädi sattus nii hasarti mätaste toomisega, et me hakkasime juba natuke muretsema selle koha pärast, kus ta neid mättaid tõi. Ilmselt oleks saanud siin mingi ökoloogilise eksperimendi korraldada - esiteks alal, kust taimkate oli eemaldatud ja kus oleks saanud uurida, millised liigid tühja laiku koloniseerima asuvad ja hiljem minna üle taimedevahelise konkurentsi katsele. Maskeeritud lõkkeplats oleks aga ideaalne koht uurimaks, kuivõrd suudavad ümberistutatud taimed muudetud keemilise koostisega mullal kasvama hakata. Nende kasvu soodustamiseks tehti tõesti kõik pingutused, sest lisaks mineraliseeritud joogiveele käis Suspa selle niisutamiseks ka lähimast soolaigust vett ammutamas :)
Ideaalsele lõkkelõunale järgnesid tunnid mülgaste vahel võsas keksides, kust üritasime leida ühte surnud orhideed. Orhideed me muidugi ei leidnud, küll aga õitsva õunapuu, 500 aastat tagasi kaevatud jõe ja unustuse hõlma jäänud zooloogia kateedri.
Lõpuks sattusime imepäraste ja uskumatul kombel isegi vett täis järvedeni, kuhu Suspa oleks väga tahtnud ujuma minna. Kuna aga, shit shit Francesco, oli maha jäänud polnud tal kompanjoni ja see jäi ära.
Käisime imetlemas maailma väikseimat liivadüüni, mille üle tsehhid siiski väga uhked olid. Mina olin aga väga uhke oma punase tammelehe üle suurepärase päikeseloojangu taustal.
Kõige uskumatum kogu retke juures oli aga meie jõudmine bussile. Nimelt jõudsime me ületada tee täpselt hetkel, kui buss ette vuras! Nii et kahtlemata perfektne päev, mida oligi just vaja. Sest üldiselt on viimasel ajal tunne, et lisaks 48 tunnistele päevadele, oleks mul vaja ka lisaaju.
No comments:
Post a Comment