Ringirallimine vol 2 - Hiiumaad avastamas

See esmaspäeva hommik oleks Mattise poolest võinud pigem olemata olla. Vähemalt esimese hooga. Nimelt juhtusin ma kohvitassi kõrvale kuulama raadiost Guido Kangurit, kes kutsus kõiki nädalavahetuseks Sõru paadikuuri jazzu kuulama. No sellist asja ei lase ma endale mitu korda rääkida. Kui veel eelmine õhtu olime puruväsinuna oma Tartu reisu killavooriga kõik toad ummistanud, nii et tite toolilegi oli raske kohta leida, sai endale lubatud, et nüüd oleme küll mõnda aega paiksed. See oli eile. Nüüd oli selge, et maksku mis maksab, Hiiumaale tuleb minna. Olin juba eelmine aasta valmis sinna üksi  telkima minema, kui tol mineku päeval  poleks nii hirmsasti vihma kallanud ja mul oleks kuulmata jäänud üks oluline infokild, et üritus ise toimub sees, mitte õues.

Mattis mutsis pikkade hammastega omale veel ühe võileiva hinge alla ja ei suutnud kuidagi mu vaimustust jagada. Järgmiseks tulid tal mängu juba praktilised küsimused, millega ta üritas mu plaanile vee peale tõmmata: kuidas me sinna läheme ja kus me ööbime ja kuidas me seal ikka lapsega ja.... Varuplaaniks sai minek isikliku paadiga. (No selle nõksu ma nägin läbi - nagunii tuleb pärast viimasel hetkel välja, et tuul on ikka liiga tugev ja sinna see festival oleks siis jäänudki.)

Kahjuks oli aga juba esmaspäeva hommikuse seisuga Triigi praam 100 % täis broneeritud. Ladistamine ja paksult hall ilm ei soosinud kuidagi ilma autota kompsude ja käruga lahe ületamist. Nii ei jäänud meil muud üle, kui riskida ja loota, et mahume siiski.

Paadunud bussisõitjana olen ma alati rõõmustanud kui oleme saanud uhkelt kõigist viimasel minutil mööda kimada ja alati kohe sõitma asuda. Seal elavas järjekorras 7. konutades tundsin aga pahameelt kõigi bronniritta saabujate üle. Oli neil siis vaja just täna oma hobustega sinna ronida ja mitte ühel, vaid lausa kolmel loomavaguniga autol. Raudselt bronnisid ainult autodele kohad. Kõige suurema pahameele alla jäid aga vaesed lätlased, kes oma suure bussiga pool praami kavatsesid enda alla võtta.

Mingil hetkel hakkas tunduma, et ka Mattisel hakkas tekkima hasart, kas saame peale. Juba käis arvutus, et kui bronne on nii mitu, siis võetakse meie reast nii mitu ja me saame peale. Rõõm oli muidugi piiritu, kui saime viipe pealesõiduks. Käed-jalad värisesid veel tükk aega :) Ja edasi polnud absoluutselt midagi sellest, et Sõrus võttis meid vastu lõputu hülgehallus. Kuna kontserdid pidid algama alles pärastlõunal, jäi meil just täpselt  nii palju aega, et Marteni "Saarte  avastamise projekti" kohaselt mõned kenad kohad üle vaadata. Projekti "sihtgrupp" ei lasknud end muidugi meie plaanist sugugi segada ja magas mõnusalt maha nii Sääre Tirbu,  Emmaste poe, Käina kiriku varemed, Täika (mis oli justkui meie auks korraldatud, sest me olime seal üsna ainukesed külastajad) kui ka tüütute lätlaste ummistavad hordid. Ilmselgelt oli nende projektiks meid igal sammul jälitada.  

 Väike armas täika (meie auks :)

 Pressime Tirbule

Sadamasse naastes võttis meid vastu juba eriline festivalimeeleolu: esimesed esinejad juba laval, igal pool siginat-saginat ja mitmeid teatrilavadelt tuttavaid nägusid.  Nüüd oli ka Martenil põhjust üles ärgata. Selgus, et me polnud sugugi ainukesed titega tulijad. Huvitav oli seejuures aga see, et keegi neist tittedest ei piuksatanud pea kordagi Vastupidi - vaatasid suu ammuli üksisilmi esinejaid ja kui ära tüdinesid, vajusid lihtsalt magama. Meil oli selle peale muidugi ainult suu kõrvuni.

Kuigi Mattis oli resoluutselt telkimise vastu, sai öö siiski telgis vastu võetud. Martenil polnud sellest just eriti midagi, et päris oma voodis ei saanud olla.
Hommikul sai jälle väike väljasõit tehtud. 

Õngu ürgorg

Marten ei maganudki seekord kõike maha

Teine festivalipäev tõi meile imelise kontserdi Ain Agani ja Lembit Saarsaluga  Mänspä kabelis. Marten oli asjast  küll vaimustuses, kuid leidis, et ka vokaalselt tuleks neid pisut toetada. Et teised vokaalsest lisandist võib-olla nii väga puudust ei tundnud, otsustasime kontserti kuulata parem õuest.

Kõige säravamaks kujuks kogu festivalikavas oli aga Kadri Voorand. Kui muidu võis kontsertide ajal kuulda ka vaikset vadinat, siis Voorandi etteaste ajal paistsid kõik olevat otsekui tummaks nõiutud. Ta on lihtsalt niivõrd erakordne. Kõiges. Rääkimata vokaalsetest võimetest (väike näide). Oli ikka kuramuse kahju, et pidime just tema esinemise poole pealt praamile minema.

Tõeline jazzipärl - Kadri Voorand

Teisel päeval olime nii sõiduvees, et võtsime julguse kokku ja hakkasime ka juba esinejatega suhtlema. Läksime isegi nii kaugele, et kutsusime ühe neist meiega koos einestama. Marten sai iidoli kõrval istuda ja puha. Küll ta oli uhke selle üle. Rääkimata sellest, et sai pärast ka praamil temaga koos sõita.

Tagareas istumas - kuulus trummar Mps Eesti Saarte Noorte Puhkpilliorkestrist 

 Muljed Sõru jazzist olid kokkuvõttes nii positiivsed, et sellest üritusest võiks saada meie uus traditsioon.