3. mai oli meil väga pidulik päev, sest lõpuks ometi otsustas Mattis merelt naasta. Enne seda üritasime ära teha kõik tööd, mis vähegi päevakorda võiks tõusta: lõhkuda meeletud puude hunnikud, meisterdada torti, koristada ära kohad, mida polnud viimase aasta jooksul mahti puudutada ja lisaks kaevata ära meie lugematu hulk maid. Muidugi mõista ei õnnestunud see kõik sajaprotsendiliselt, kuna üks suurtest abimeestest ei suvatsenud koostööle alluda ja päevi sirgelt maha magada.
Õhtul kella kuueks olime aga igati sellises konditsioonis, et bussi vastu sõita: toit ootamas, Martenil parimad riided seljas ja isegi mina otsustasin omale teised dressipüksid jalga tõmmata : )
Viimase minuti inimene, nagu ma olen, jõudsin seekord aga ootamatult vara kohale (lausa 10 min enne bussi jõudmise aega). Nii et poisu jõudis suurest ootusest kolm korda ära tüdineda. Vahelduse mõttes lugesime üle kõik autod, mis meist möödusid. Lisaks õpetasin talle numbreid kuni 50ni ning kõik ümbritsevad laululinnud hääle järgi. Ikkagi tüdines ta natuke ära.
Lõpuks siiski buss jõudis. Rööm oli piiritu, kuigi pisike väljendas seda sulaselge kulbitamise ja nutma puhkemisega ("piiritu õnne" videot ei lubanud Mattis üles panna). Igal juhul meenutas isa-poeg kooslus vana teatrimaski: ühel suunurk ülal, teisel all.
Kodus järgnes veel pisut harjumist ja siis hakkas talle saabunud kloun juba päris meeldima :)
Juba järgmisel päeval hakkas taastuma meie tavapärane elu: esiteks korraldasime väikse naeratuste mõõtmise võistluse: Mattisel 12 cm, minul 9 cm ja Martenil auväärne neljas koht: 5,5 cm. Esikoha röövis napilt Rex oma 35 cm-ga.
Ja muidugi said alguse ka muud loomingulised ettevõtmised: näiteks mõttetalgud Liberote multifunktsionaaluse üle.
Poisu oli esiti pisut üllatunud oma uue mütsi üle.
Peagi hakkas talle see aga päris meeldima.
Ka meie suurepärane käru leidis veelgi rakendusi. Selgus, et see sobib ideaalselt hernesete transportimiseks põllule. Pealegi saab nii täieõiguslikult öelda, et Martenist on meile juba iganes abi.
Seoses issi saabumisega läks elu kohe jupp maad lihtsamaks. Lisaks leidsin Karja küla vahelt hulgaliselt armsaid abilisi, kes nõus hoolikalt Marteniga jalutama.
No tõesti, ma vaatan, et issi on merel ära unustanud, et mispidi need mähkmed ikkagi lapse külge installida tuleb. Aga see üllatunud nägu on küll jäädvustamist väärt! Väga vahva!
ReplyDelete