Ah! Suvi!

Kuigi plaan oli see suvi peaasjalikult Marteniga mere ääres peesitades veeta, pole see päris nii  õnnestunud. Meie mere äärde minekud on pigem stiilis: oh praegu paistab päike, nüüd siva asjad kokku ja mere äärde. Tea, millal jälle sadama hakkab. Jõuad asjad juba kokku pandud, isegi auto peale tassitud, kui juba pilvitabki. Mis siis, küll mere ääres on veel kena. Ongi. Kuni meie sinna jõuame, sest siis kisub seal ka juba pilve ja otse loomulikult hakkab ka sadama.

Teise tüüpstsenaariumi järgi jõuame mere äärde peale meeletut padukat, kui külje alla tasuks rannalina asemel võtta pigem kummimadrats.

Kaua me siin veel peame olema? Siin pole ju isegi taimi mitte.

 Kui on vähemalt märjad kõrrelised, on juba märksa põnevam.

Sellest kõigest hoolimata, oleme sel aastal siiski üsna palju mere äärde jõudnud ja õnneks olen vist juba nii karastunud, et alates esimesest ujumisest maikuus, pole vesi mu meelest ei soojemaks ega külmemaks läinud. 

 Mõnikord paistab isegi mere ääres päike

Peale peesitamise ja mere ääres magamise on Marten nüüdseks ka oma esimese kiire ujumiskogemuse juba saanud.

 Esimene paadisõit oli tal aga juba mais.

Kui ilm ei  võimalda rannas sulistamist, siis jääb vähemalt variant sulistada aias.

Teine oluline suvetegevus on muidugi maasikate söömine. Nii palju kui tänavu, pole ma neid vist kunagi söönud.

Hoolimata sellest, et pea iga päev on sadanud ja maasikate korjamine meenutab seetõttu pigem kartulivõttu. Ainuke vahe seisneb selles, et pärast tuleb ühesid keeta ja teisi sonkida. Olgu, paar väikest nüanssi on veel.

Esimesed värsked kartulid koos soolavõi ja oma kurkide ja tomatite salatiga. Mmmmm. Ja rohkem pole tõesti midagi vaja. Või siis üks praelest.

Marten muidugi värskest kartulist just väga ei vaimustu. Veel. Vähemalt ei sülita ta seda aga sama kiiresti välja kui kõrvitsapüreed. Maasikad koorega maitsesid aga esimesest ampsust alates.

Ja nagu suvele kohane, kaob aeg  lihtsalt kuhugi. Kas siis rohimisele, muruniitmisele, marjadega tegelemisele (mille kõige aeganõudvamaks ja keerulisemaks osaks on koha leidmine sügavkülmas)? Vähemalt mitte kastmisele, sest selle eest on tänavu hoolitsetud.
Kogu aeg teed midagi, aga tehtud pole nagu ikka midagi. Isegi õhtused jalutuskäigud loojuva päikese taustal on  muutunud tõelisteks haruldusteks. Seda enam neid muidugi hinnata oskad.

Aga vähemalt on Marten üsna ää kallistatud.

Nii kahju hakkas

Marteni massaazikuurist on ikka kasu. Just tänu sellele õnnestus mul ühel üdini mõttetu ilmaga päeval ema parki jalutama meelitada. Tema töökoht asub pargist vaid mõnesaja meetri kaugusel, aga tundub, et see on täiesti piisav, et sinna mitte kordagi viimase 10 aasta jooksul sattuda.

Park oli muidugi parajalt soome, saksa ja rootsi keelt kõnelevaid inimesi täis, aga ikkagi kena. Kohalikud suutsime tuvastada vaid veest – ulpisid teised purjekatega. 

Olen alati mõelnud, et ega see seilamine saa ju nii keeruline olla. Neid kivipõrkureid nähes pidin aga arvamust muutma.

Korraga hakkas silma midagi suurt ja värvilist. Arvasime esiti, et laste mänguväljakut on laiendatud. Aga ei, tegemist oli hoopiski TIVOLIga. Oi millised mälestused sellega seoses kohe tekkisid! Pruuni-valgekirju jäätis, mis lurpsas vahvlisse otse masinast; õnneloos, mida raatsisime ühe korra aastas ikka proovida; vilkuvad tuled ja muidugi meeletud rahvamassid.  Omal ajal sai seal ikka hoolega käidud. Mitte et ma oleks nii väga sõitnud, aga kuna see lõbu oli piisavalt kallis, tuli ju pikalt ja põhjalikult kaalumas käia, et kuhu minna.  „Vasara“ järjekorras sai suu ammuli ja pea kuklas nii mitmeidki kordi seistud; Rock´n rolli proovitud, lemmikud olid aga kõrgustesse tõusvad kiired autod.

Seekord paistsid platsilt ainult üksikud inimesed ja needki tundusid olevat asjasse puutuvad töölised.

Juu see mõll siin varsti lahti läheb. Praegu paistis see plats veel kinni olevat. Üks atraktsioon isegi korra töötas, kuigi inimesi ei paistnud. Tahtsin siiski nostalgia mõttes natuke lähemale. Ja siis selgus, et polegi kinni. Ei ole mingit atraktsioonide testimist. Neiukesed istusid ootel piletiputkades, igal pool vilkus ja mängis muusika.

Kõik oli täpselt nii nagu paarkümmend aastat tagasi, ainult et keda polnud, olid inimesed. Nii kahju hakkas. Ei teagi täpselt kelle või mille pärast. Kujutlesin, kuidas terve praam või isegi kaks olid TIVOLI kraami täis – kõik uhkelt Saaremaa poole loksumas. Kuidas kõik need rekkad ühes ilmatu pikas kolonnis Kuressaarde vurasid; seejärel mitu päeva atraktsioone üles sättimist... Ja nüüd.... Kedagi ei huvitagi enam. Need vanad armsad atraktsioonid on oma aja ära elanud.

Vat sellistel hetkedel tunned end äkitselt ühtviisi vana ja noorena. Võiksid vabalt hüpata taaskord mõne vana-hea atraktsiooni peale, aga samas see poleks enam seesama. Kunagist võimsat tunnet ei saa tagasi, pigem võib niiviisi hävineda mälestuski.

Igal juhul jäi kurb tunne hinge. Loodetavasti  leidus siiski mõni laps, kes suutis atraktsioonidest veel vaimustuda. Aga samas ma ei imestaks, kui see plats jäigi niisama tühjaks. Ajad on lihtsalt muutunud.

Homme on ikka parem kui täna

Kuigi issi oli Martenile seadnud ultimaatumi - hakata pöörama enne merele tagasiminekut, ei läinud see siiski nii. Tema ei armasta meil tähtaegu. Kui prognoositi sündi 24.01, siis tema otsustas tulla 25.01. Pöörama tuli hakata samuti täpselt siis, kui issi oli juba bussi peale istunud.

Oma viiekuu sünnipäeval: väike puristaja (=suumootor töötab), aga mitte veel pööraja. Pööraja saab temast homme (26.06)

See on ikka ütlemata vahva tunne, kui voodi juurde naastes avastad esimest korda upitava ja ise ka pisut jahmunud peanupu, kuigi alles äsja olid sinna jätnud käed-jalad laiali selitava unilase :) Ja nii on see olnud iga päev viis kuud jutti.

Aga mitte enam.

Meil on koostöö

Vat seda saab nimetada juba tõeliseks koostööks. Kui tavapäraselt kestab Marteni uni õhtul 11st hommikul 9ni, siis eriti ilusatel hommikutel hõikab ta mind üles just kõige erakordsematel hetkedel. 

Mida ma küll ilma temata teeks? Magaks kõik ilusa lihtsalt maha.

Ideaalne jaaniaeg

Päris mitu aastat on möödunud sellesti, kui saime jaaniajal süüa ehtsat sokušašlõkki. Mmm. Oi kui mitu aastat oleme saanud seda tagantjärgi heldinult meenutada. Umbes sama kaua oleme ka Mattisele pinda käinud, et üks õige jaanipäev ei saa enam kunagi mööduda sokušašlõkita. Seekord otsustasin seda talle äärmiselt järjekindlalt mai algusest peale pidevalt meelde tuletada. Lõppude lõpuks vajas ju ka Marten nii väga sokušašlõkimaitselist piima.

Kui midagi ikka väga tahta, siis selle ka saab. Mis siis, et vaene Mattis oli jaaninädala alguses juba üsna meeleheitel. Kõik ümbruskonna sokud olid justkui kokku leppinud metsast mitte väljuda, samal ajal kui kitsed, keda tema teatavasti ei jahi, patseerisid rahumeeli mööda karjamaid. 

Mattis ei jätnud siiski jonni, sest ühel tunduvalt jonnakamal oleks siis olnud põhjust terve jaaniaeg ja järgnev aastagi takkapihta seda talle nina alla hõõruda. Ja nii me saatsime juba üsna meeleheitel issi patsutuste saatel järjekordselt ideaalse šašlõki otsingutele. Ise lootsime kõigest hingest, et seekord otsustab vähemalt üks sokk metsast väljuda. Ja nii läkski. Kui pauk oli käinud, panime  poisiga kohe lasu suunas ajama ja leidsime peagi eest üliõnneliku issi ja vägagi kobeda soku.

Edasi järgnes päeva jagu lihatükeldamist ja ideaalse marinaadi otsinguid ning lõputuna näiv tundide lugemine, kui lõpuks ometi grillimiseni jõudsime. Kui muidu jätab grill mind üsna külmaks, siis vat sokulihašašlõkk mahub söögi alla ja söögi peale, hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Kusjuures isegi leiba pole sinna juurde vaja.

Jaaniaeg ise oli seekord pisut vesine, kuid see ei takistanud meid sugugi. Esiti sai käidud Kihnupoistega Metsküla jaanil.

 Meie väsimatu jaaniline. Öösel kell 2 veel täielikus peomeeleolus.

Seejärel pigem detsembrilõket meenutaval Karja jaanitulel, kust lahkusime puude langemise saatel poisiga üsna kiiresti. Minu jaanilõke jätkus pea hommikuni saunaahjus. Jaanitralli lõpetas kodune jaanituli tellitult ilusa ilmaga, traditsiooniliste lõkkehüpetega ning muidugi ideaalse šašlõkiga.

Ringirallimine vol 3 - Ruhnu

Kui Mattis mõni suvi tagasi rääkis ühest imelisest saarest, kuhu peab kindlasti ja võimalikult kohe minema, ei võtnud ma kuidagi vedu. Kui kaks suve tagasi ühel suveüritusel üks ruhnlane kutsus ka kangesti oma saarele, tundus see mulle lihtsalt oma kodukandiarmastusena ja külalislahkusena. Ja ikka ei võtnud vedu. Nüüd aga pandi fakti ette, kas kohe või mitte ja sellistel puhkudel ei suuda ma otse loomulikult negatiivselt otsustada. Pealegi vajas Marteni saarte avastamise projekt linnukesi.

Et ringiga on alati parem kui otse, sai esimeseks sihtmärgiks Pärnu mitte Roomassaare, kust oleks ka otse Ruhnu saanud. Nii sai ühtlasi ka Pärnule tiir peale tehtud. Õhtuks olime (maakatele kohaselt) suurest linnast tõeliselt tüdinenud ega suutnud kuidagi päästvat laeva ära oodata.

 

 Kui see lõpuks saabus, olime muidugi ülirõõmsad.

Sõit Runöga oli minu jaoks eelkõige surfikoolitus, sest laine oli just parasjagu nii ülemeelik, et pakkus põnevust kusagilt kinnivõtmata ülemisel tekil tasakaalu hoida. Poiss sai kostüümile kohaselt muidugi madrusekoolituse. 

Tänutäheks ilastas ja öökis ta ülestõusvast piimast lahkelt kapteni silla täis.

Ruhnu jõudsime üsna ööseks, nii et saarega tutvumise pidime suures osas järgmisesse päeva lükkama. Sääskedest me muidugi esimesel õhtul ei pääsenud. Need, kui Ruhnu põhilised elanikud, olid end pidulikult sadamasse rivistanud ja võtsid kõik värsket liha ülima rõõmuga vastu. Ega raatsinud meid üksi jätta enam hetkekski.

Laupäeva alustasime ambitsioonikalt - eesmärgiks saarele tiir pääle teha. Päris täielikult see muidugi ei õnnestunud.  Küll aga said nähtud kõik tähtsamad ja vankriga ligipääsetavad kohad. 

Ruhnu Eiffel, mille ühte nö jalga pidada olema mees peidetud.

Paradiisilik Limo rand,

kus imepeen laulev liiv paistis nii ütlemata ahvatlev, et meie õgard otsustas otseteed sukelduda ja maitsta.

 

Limo mõjus lisaks nii rahustavalt, et isegi Mart ja Marten olid nõus rivaalitsemise lõpetama ja kõike sõbralikult otsast alustama.

Limo rand pakkus lisaks sulnile vaatele, ka hulganisti avastamisrõõmu: 

looduslik trips-traps-trull

 Ruhnu krokodill

ja kakk

müstiline puukande olend

 

vana sarvik ise tegutsemishoos

lõuad

mahajäetud iglu

ja tõestuse kohaliku karu olemasolust.

 

Muuseas tuli ka välja, et Ruhnu on alles hiljuti olnud palmisaar.

Jõudsime ära käia ka Saare põhjatipus, kuhu jätsin pidulikult maailma kõige pehmema ja mõnusama toika, mis oleks vanaduses ideaalseks kõnnikepiks. Kuna ma aga niipea veel vanaks ei kavatse hakata, võib see seni seal kenasti oodata.

Ruhnu ühed uhkused - uus ja vana kirik.

Plaan oli kindlasti minna ka pühapäevasele jumalateenistusele. Seda pidada läbi viima kirikuga peaaegu sama vana härra. Plaanist tuli aga ilma tõttu kahjuks loobuda. Läheneva tormi tõttu olime sunnitud tagasi sõitma juba pühapäeva varahommikul. 

Tagasitee möödus meil õnneks siiski väga rahulikult ja vähemalt minu ja Marteni jaoks peaegu märkamatult. Ilma igasuguste koolitusteta. Me lihtsalt magasime selle maha.

Maabudes võttis meid vastu juba päikseline ja tuuline Pärnu, kus polnud märkigi hommikusest paduvihmast. Järgnes varane lõuna maailma ühes mõnusamais kohvikus "Supelsaksad", jalutuskäik liivatormises rannapiirkonnas ja tagasisõit banaanijäätisega.

Ps! Sellest ma muidugi ei räägi, et pärast sai Marten veel nädal aega üleni sääsetäpilisena ringi aeleda ja kõiki hirmutada. Lisaks Ruhnu sääserünnakule, õnnestus vähemalt ühel sääksil Marteni vankrisse pugeda ja seal enne suvepealinna jõudmist korralikult kõhu täis süüa. Vaesed pärnakad! (kui kogu see sääseperekond seal peagi end sisse seadis).

Ringirallimine vol 2 - Hiiumaad avastamas

See esmaspäeva hommik oleks Mattise poolest võinud pigem olemata olla. Vähemalt esimese hooga. Nimelt juhtusin ma kohvitassi kõrvale kuulama raadiost Guido Kangurit, kes kutsus kõiki nädalavahetuseks Sõru paadikuuri jazzu kuulama. No sellist asja ei lase ma endale mitu korda rääkida. Kui veel eelmine õhtu olime puruväsinuna oma Tartu reisu killavooriga kõik toad ummistanud, nii et tite toolilegi oli raske kohta leida, sai endale lubatud, et nüüd oleme küll mõnda aega paiksed. See oli eile. Nüüd oli selge, et maksku mis maksab, Hiiumaale tuleb minna. Olin juba eelmine aasta valmis sinna üksi  telkima minema, kui tol mineku päeval  poleks nii hirmsasti vihma kallanud ja mul oleks kuulmata jäänud üks oluline infokild, et üritus ise toimub sees, mitte õues.

Mattis mutsis pikkade hammastega omale veel ühe võileiva hinge alla ja ei suutnud kuidagi mu vaimustust jagada. Järgmiseks tulid tal mängu juba praktilised küsimused, millega ta üritas mu plaanile vee peale tõmmata: kuidas me sinna läheme ja kus me ööbime ja kuidas me seal ikka lapsega ja.... Varuplaaniks sai minek isikliku paadiga. (No selle nõksu ma nägin läbi - nagunii tuleb pärast viimasel hetkel välja, et tuul on ikka liiga tugev ja sinna see festival oleks siis jäänudki.)

Kahjuks oli aga juba esmaspäeva hommikuse seisuga Triigi praam 100 % täis broneeritud. Ladistamine ja paksult hall ilm ei soosinud kuidagi ilma autota kompsude ja käruga lahe ületamist. Nii ei jäänud meil muud üle, kui riskida ja loota, et mahume siiski.

Paadunud bussisõitjana olen ma alati rõõmustanud kui oleme saanud uhkelt kõigist viimasel minutil mööda kimada ja alati kohe sõitma asuda. Seal elavas järjekorras 7. konutades tundsin aga pahameelt kõigi bronniritta saabujate üle. Oli neil siis vaja just täna oma hobustega sinna ronida ja mitte ühel, vaid lausa kolmel loomavaguniga autol. Raudselt bronnisid ainult autodele kohad. Kõige suurema pahameele alla jäid aga vaesed lätlased, kes oma suure bussiga pool praami kavatsesid enda alla võtta.

Mingil hetkel hakkas tunduma, et ka Mattisel hakkas tekkima hasart, kas saame peale. Juba käis arvutus, et kui bronne on nii mitu, siis võetakse meie reast nii mitu ja me saame peale. Rõõm oli muidugi piiritu, kui saime viipe pealesõiduks. Käed-jalad värisesid veel tükk aega :) Ja edasi polnud absoluutselt midagi sellest, et Sõrus võttis meid vastu lõputu hülgehallus. Kuna kontserdid pidid algama alles pärastlõunal, jäi meil just täpselt  nii palju aega, et Marteni "Saarte  avastamise projekti" kohaselt mõned kenad kohad üle vaadata. Projekti "sihtgrupp" ei lasknud end muidugi meie plaanist sugugi segada ja magas mõnusalt maha nii Sääre Tirbu,  Emmaste poe, Käina kiriku varemed, Täika (mis oli justkui meie auks korraldatud, sest me olime seal üsna ainukesed külastajad) kui ka tüütute lätlaste ummistavad hordid. Ilmselgelt oli nende projektiks meid igal sammul jälitada.  

 Väike armas täika (meie auks :)

 Pressime Tirbule

Sadamasse naastes võttis meid vastu juba eriline festivalimeeleolu: esimesed esinejad juba laval, igal pool siginat-saginat ja mitmeid teatrilavadelt tuttavaid nägusid.  Nüüd oli ka Martenil põhjust üles ärgata. Selgus, et me polnud sugugi ainukesed titega tulijad. Huvitav oli seejuures aga see, et keegi neist tittedest ei piuksatanud pea kordagi Vastupidi - vaatasid suu ammuli üksisilmi esinejaid ja kui ära tüdinesid, vajusid lihtsalt magama. Meil oli selle peale muidugi ainult suu kõrvuni.

Kuigi Mattis oli resoluutselt telkimise vastu, sai öö siiski telgis vastu võetud. Martenil polnud sellest just eriti midagi, et päris oma voodis ei saanud olla.
Hommikul sai jälle väike väljasõit tehtud. 

Õngu ürgorg

Marten ei maganudki seekord kõike maha

Teine festivalipäev tõi meile imelise kontserdi Ain Agani ja Lembit Saarsaluga  Mänspä kabelis. Marten oli asjast  küll vaimustuses, kuid leidis, et ka vokaalselt tuleks neid pisut toetada. Et teised vokaalsest lisandist võib-olla nii väga puudust ei tundnud, otsustasime kontserti kuulata parem õuest.

Kõige säravamaks kujuks kogu festivalikavas oli aga Kadri Voorand. Kui muidu võis kontsertide ajal kuulda ka vaikset vadinat, siis Voorandi etteaste ajal paistsid kõik olevat otsekui tummaks nõiutud. Ta on lihtsalt niivõrd erakordne. Kõiges. Rääkimata vokaalsetest võimetest (väike näide). Oli ikka kuramuse kahju, et pidime just tema esinemise poole pealt praamile minema.

Tõeline jazzipärl - Kadri Voorand

Teisel päeval olime nii sõiduvees, et võtsime julguse kokku ja hakkasime ka juba esinejatega suhtlema. Läksime isegi nii kaugele, et kutsusime ühe neist meiega koos einestama. Marten sai iidoli kõrval istuda ja puha. Küll ta oli uhke selle üle. Rääkimata sellest, et sai pärast ka praamil temaga koos sõita.

Tagareas istumas - kuulus trummar Mps Eesti Saarte Noorte Puhkpilliorkestrist 

 Muljed Sõru jazzist olid kokkuvõttes nii positiivsed, et sellest üritusest võiks saada meie uus traditsioon.