Ringirallimine vol 3 - Ruhnu

Kui Mattis mõni suvi tagasi rääkis ühest imelisest saarest, kuhu peab kindlasti ja võimalikult kohe minema, ei võtnud ma kuidagi vedu. Kui kaks suve tagasi ühel suveüritusel üks ruhnlane kutsus ka kangesti oma saarele, tundus see mulle lihtsalt oma kodukandiarmastusena ja külalislahkusena. Ja ikka ei võtnud vedu. Nüüd aga pandi fakti ette, kas kohe või mitte ja sellistel puhkudel ei suuda ma otse loomulikult negatiivselt otsustada. Pealegi vajas Marteni saarte avastamise projekt linnukesi.

Et ringiga on alati parem kui otse, sai esimeseks sihtmärgiks Pärnu mitte Roomassaare, kust oleks ka otse Ruhnu saanud. Nii sai ühtlasi ka Pärnule tiir peale tehtud. Õhtuks olime (maakatele kohaselt) suurest linnast tõeliselt tüdinenud ega suutnud kuidagi päästvat laeva ära oodata.

 

 Kui see lõpuks saabus, olime muidugi ülirõõmsad.

Sõit Runöga oli minu jaoks eelkõige surfikoolitus, sest laine oli just parasjagu nii ülemeelik, et pakkus põnevust kusagilt kinnivõtmata ülemisel tekil tasakaalu hoida. Poiss sai kostüümile kohaselt muidugi madrusekoolituse. 

Tänutäheks ilastas ja öökis ta ülestõusvast piimast lahkelt kapteni silla täis.

Ruhnu jõudsime üsna ööseks, nii et saarega tutvumise pidime suures osas järgmisesse päeva lükkama. Sääskedest me muidugi esimesel õhtul ei pääsenud. Need, kui Ruhnu põhilised elanikud, olid end pidulikult sadamasse rivistanud ja võtsid kõik värsket liha ülima rõõmuga vastu. Ega raatsinud meid üksi jätta enam hetkekski.

Laupäeva alustasime ambitsioonikalt - eesmärgiks saarele tiir pääle teha. Päris täielikult see muidugi ei õnnestunud.  Küll aga said nähtud kõik tähtsamad ja vankriga ligipääsetavad kohad. 

Ruhnu Eiffel, mille ühte nö jalga pidada olema mees peidetud.

Paradiisilik Limo rand,

kus imepeen laulev liiv paistis nii ütlemata ahvatlev, et meie õgard otsustas otseteed sukelduda ja maitsta.

 

Limo mõjus lisaks nii rahustavalt, et isegi Mart ja Marten olid nõus rivaalitsemise lõpetama ja kõike sõbralikult otsast alustama.

Limo rand pakkus lisaks sulnile vaatele, ka hulganisti avastamisrõõmu: 

looduslik trips-traps-trull

 Ruhnu krokodill

ja kakk

müstiline puukande olend

 

vana sarvik ise tegutsemishoos

lõuad

mahajäetud iglu

ja tõestuse kohaliku karu olemasolust.

 

Muuseas tuli ka välja, et Ruhnu on alles hiljuti olnud palmisaar.

Jõudsime ära käia ka Saare põhjatipus, kuhu jätsin pidulikult maailma kõige pehmema ja mõnusama toika, mis oleks vanaduses ideaalseks kõnnikepiks. Kuna ma aga niipea veel vanaks ei kavatse hakata, võib see seni seal kenasti oodata.

Ruhnu ühed uhkused - uus ja vana kirik.

Plaan oli kindlasti minna ka pühapäevasele jumalateenistusele. Seda pidada läbi viima kirikuga peaaegu sama vana härra. Plaanist tuli aga ilma tõttu kahjuks loobuda. Läheneva tormi tõttu olime sunnitud tagasi sõitma juba pühapäeva varahommikul. 

Tagasitee möödus meil õnneks siiski väga rahulikult ja vähemalt minu ja Marteni jaoks peaegu märkamatult. Ilma igasuguste koolitusteta. Me lihtsalt magasime selle maha.

Maabudes võttis meid vastu juba päikseline ja tuuline Pärnu, kus polnud märkigi hommikusest paduvihmast. Järgnes varane lõuna maailma ühes mõnusamais kohvikus "Supelsaksad", jalutuskäik liivatormises rannapiirkonnas ja tagasisõit banaanijäätisega.

Ps! Sellest ma muidugi ei räägi, et pärast sai Marten veel nädal aega üleni sääsetäpilisena ringi aeleda ja kõiki hirmutada. Lisaks Ruhnu sääserünnakule, õnnestus vähemalt ühel sääksil Marteni vankrisse pugeda ja seal enne suvepealinna jõudmist korralikult kõhu täis süüa. Vaesed pärnakad! (kui kogu see sääseperekond seal peagi end sisse seadis).