Talgud Lööne soos

Kui keegi nüüd arvab, et olin nii usin ja veetsin suve vabatahtlikuna kuskil rehitsedes, siis pean pettumuse valmistama. Rehitseda jõudsin, aga ainult oma aias. Talgutel käisin aga küll. Ja veel millistel!

 Noorrahvas täna igast saare sopist
Valjala sohu, Lööne poole teel.
Neid tuleb Leisist, Muhust, Sõrve säärest
ning Pöide nisukuningate maalt.
Mustjala pangalt, Tagalahe äärest
ja hoopis pärapõhjast Pärsamaalt.

(Katkend Debora Vaarandi  poeemist "Talgud Lööne soos")

Nutsin ja naersin vaheldumisi. Seda, kas teised ka nutsid või naersid, ei pannud ausalt üldse tähele, sest laval toimuv haaras täielikult. Ununes see, et pidin kohe varsti Tartu bussile jõudma; et väljas on august, mitte juuni; et aasta on 2013, mitte 1946; kui palju sai nähtud vaeva teatripiletite saamise nimel. Ajutine mälu täitus seevastu õllepruuliõpetusega, seostega veoautojuhtide ja valsipöörete vahel. Selgus muuseas, et Valgre kuulus Saaremaa valss pärinevat ei kuskilt mujalt kui justnimelt neilt samadelt Lööne talgutelt. Keerutav, lennutav linalakk neid polevatki lihtsalt kena väljamõeldud näitsik, vaid talgu tantsupeo esimese tantsupaari naispool Asta Mets.  
On väga vähe lavastusi, mille puhul saaks väita, et absoluutselt kõik oli paigas. Seekord sai, sest isegi sähviv äike ja paduvihm olid sissekirjutatud lausa minuti pealt.  Talgutele pean ma saama ka järgmine suvi, aga siis ei jää enam lootma sellele, et küllap ikka leidub mõni pilet. Mitu korda tavaliselt järjest ei vea. 

Karva-Marist Marteniks. Hinge hinnaga.

Oi kui ilusad juuksed! Nii palju juukseid. Tahaks endale ka selliseid. Sellise kiidulaulu peale võivad kõik lapsevanemad ainult rõõmustada. Kui aga poejärjekorras teatab mõni  võõras su poja kohta, et näe kui ilus tüdruk, siis vist pole ikka muud väljapääsu, kui tuleb aina edasilükatud juuksuriskäik lõpuks ette võtta.

Täitsa nagu harilik juuksuriskäik

Jah, aga selline juuksuritoolis püsimine kestab täpselt 5 sekundit. Seejärel peavad mängu tulema juba ahvatlused, nagu ...

Oi kui kena autoraamat.....

....küpsised, kommid. Marten, näe kui põnevad rullid, juukselakk, väiksed vanaemad, suured vanaemad.... Nii hästi laseb lõigata, lausa 20 sekundit, isegi minut. Me oleme ikka ütlemata osavad.
Aga siis ei aita enam miski. Noormees tahab ainult toolist maha ja otsejoones uksest välja.
Marten kullake, ole nüüd veel veidi paigal.
Oeh. Millal nad ometi normaalseks hakkavad?
Egas muud, kui mängu peab tulema jäätisetrikk.

Päris ilus söögilaud.

Jäätisest piisab. Natukeseks.  Võidame lausa 3 minutit.  Seejärel tahab noormees maha ja uksest välja juba koos jäätisega.

Mis sa käpid mu juukseid. Ei näe, et ma siin toitun parasjagu.

Appiiii. Kellele sa oskad sellises situatsioonis appi minna?

Ah kena küll, käib kah. Vähemalt peaks aru saama, et tegemist on siiski poisiga.

Järgmisest juuksuriskäigust ei taha aga mõnda aega midagi kuulda.

Suvesõidud vol 4 - üsna teistmoodi festival

Mõne asja juures on kõik eriline. Lihtsalt on. Ja sellest saab kohe aru. 

Olgu tänatud see kauge hetk, kui mu vaateraadiusesse sattus videoklipp Uue Maailma tänavafestivalist. Paistsid natuke kollased lehed, natuke jahedamad ööd, aga hingega muusika ja päikeselaigud muutsid kogu maailma mõnusalt soojaks. Oli selge, et sellele üritusele pean ma saama. Niisiis pakkisin augusti viimastel päevadel Marteni sisse ja me läksime. 

Bussisõit oli muidugi paras terror, nii üht kui teistpidi. Õnneks oli bussijuht end varustanud piisava koguse kommidega, mida mitte just väga bussisõitu armastav jõmm esimeses pingis sai meeleheaks arutada. Aga kõik see 8 tundi kannatusi oli seda väärt. 

See, mis meid Uue-Maailma linnajaos ees ootas, oli lihtsalt võrratult teistmoodi. Mõnus boheemlaslik elulust õhkus igast puumaja praost ja aknaraamist.

Kilu baarist viina (ei saa mainimata jätta, et ka Marten üritas sealt midagi saada)

Ei pea vist ülearu nuputama, millega tegu :)

Nukuteater, kahjuks mitte 24h

Kapsaaia suspenöör

Oli veel palju muud. Ingveritee sidruniga, hulganisti lahkeid naeratusi, pihlamarjakäevõrud, üks "Sädelev kass", ohtralt hingega asju, igipöörlev karussell...

Karussell nagu vanasti (Henri Laupmaa foto)

 Kassikontsert vol 1 (Henri Laupmaa foto)

Sirelipõõsaturnimised. Taustaks taas "Sädelev kass", aga seekord hommikumantlis. Miks mitte, pühapäev, kell ka alles 4 päeval.

Mingi pilt? Pilt küll, aga mitte lihtsalt, vaid liivast. Tehtud teab mitme inimese ja teab mitme tunni jooksul, aga see-eest puhuda oleks võinud selle laiali vaid viivuga.

Ja siis muidugi üks natuke isekas titt, kes ei tahtnud mitte midagi kuulda, küll aga näha. Ennekõike aga siiski veelompe revideerida. Õnneks oli mul võimalus vabastavalt hingata ja end viie rütmi järgi tühjaks tantsida ja siis veel ja veel positiivsust endasse ahmida.

 

Suvesõidud vol 3 - õnneotsingud

Sünnipäevad pole teps mitte kõigi lemmikpäevad aastas. On neid, kes hällipäeva lähenedes tahaks parema meelega teki üle pea tõmmata ja sünnipäeva ära unustada või selle eest kuhu-iganes põgeneda.

 

 Niu-niu

Tuju tõstmiseks ei piisanud ka paksu portreeraamatu omanikuks saamisest

Niisiis otsustasime Mattise 30. sünnipäeva masendaval päeval talle ikka natuke õnne hankida.

Sellised plaanid meeldivad juba kõigile

Kust mujalt Saaremaalt õnne otsimist alustada kui Pireti kivi juurest? 

Et su soov täituks, pead tegema kivi ümber päripäeva 3 tiiru. Päripäeva kõndimisest on meestel muidugi omad arusaamad.

Et soov ikka kindlasti täituks, roni kivile.

Polnud täpsustatud, millise kivi otsa tuli ronida.

Kallikoht

Sattusime omadega ka natuke rappa.

Kuna "õnnetuid sünnipäevalisi" on meie peres veelgi, otsustasime õnneotsinguid Saaremaal peagi jätkata. Et õnn ikka täiuslikult meieni jõuaks, astusime autosse täpselt 12:34.

Veere veerel. Enne me siit ei lahku, kui auguga kivid leitud

Kui õnn leitud, võis südame rahuga seada paremad autorattad panga veerele ja nagu tõelistele autoturistidele kohane, jälgida pangaservi ikka otse aknast. Ega polekski saanud autost väljuda, sest samal ajal käis raadiost Eesti pankrannikut tutvustav loodussaade :)

Ära said proovitud Kuriku, Suuriku ja Undva panga servad. Siis said aga pangad otsa ja ette jäi üks kõvera majakaga laid.

Õnneks polnud see Harilaiu majakas nii väga viltu, sai teise üsna kerge vaevaga sirgeks.

Vaat siin võiks magada õnn

Õnneotsingutele pani täpi Odalätsi, kus eriti õnnelikud said lisaks noorusele ka ägeda soengu.

 

Suvesõidud vol 2 - otse pärapõrgusse

Juba jõulust saati olid kalendrisse märgitud suurelt ja punaselt 25.-28. juuli Püha müristus ehk VILJANDI FOLK. Kui korra käsi folgijumalale antud, siis ei taha sellest enam nii kergelt lahti lasta.
Võrreldes eelmise korraga oli siiski mõnigaid erinevusi:

 

seltskond oli kirjum.

oli ka mõnevõrra "lõbusam".

Marten oli nimelt otsustanud, et hetkel, kui tema jalad maad puudutavad, tuleb esimeses ettejuhtuvas suunas jooksu pista. Olgu siis valikus vallidel kimamine, jooks otse tantsupõrandale või haihtumine 20 000 folgilise sekka. Oi see viimane oli eriti lõbus. Isegi minu kiireloomulised reageeringud said trenni, rääkimata Mattise närvikavast. 

  "Rahulikum" oli vaid siis, kui noormees omas isiklikku tantsulava.

Ülipositiivsete mälestustega titade ja tillukeste laulutund ei sujunud seekord ka eriti ideaalselt.

Tillukeste laulu- ja mängutunnist mäletab Marten (kui ta muidugi üldse midagi mäletab) üht ägedat lokkis peaga blondiini, kellele ta kõhklematult oma auto loovutas ning ukselinki, mida oli vaja umbes 50 minutit lahti kangutada.

Sama lugu oli ka meie traditsioonilise Hubert Pärnakivile pühendatud maratoniga, mis küll toimus, aga seekord märksa jonnakamalt.

"

Meistersportlased on siiski individualistid: kui finishijoone peab käest kinni ületama, siis pigem juba ka kõhuli maas.

Kuna viimasel folgipäeval polnud noormehe jaoks erilisi muusikelamusi pakkuda, otsustasime muid toredaid paiku otsima minna.

Teele jäi käruga läbitav ja maailma mõnusaim Riisa raba, kus vesirooside kõrval võis lõputult jalgu solistada ja samas end vaikselt trikoo autosse jätmise pärast kiruda,

 sest kõrval korraldasid ühed just perekondlikku vettehüpete pühapäeva.

Mõõdukas kirumine on siiski alati kasulik....

Tulemuseks oli rannapeatus Pärnus, kus Marten oli muidugi jälle tõelises põgene-vaba-laps meeleolus.

Suvesõidud vol 1 - Mändjala rannapidu

Ma pole ju sugugi vana. Näidaku pass mis tahes, hinges olen jätkuvalt 21. Kui aga sattusin juulikuus Mändjala mändide alla Saaremaa suurejoonelisele rannapeole, kus osalejate vanus küündis heal juhul 16-ni, tuli tahes tahtmata ma-vist-ikka-olen-natuke-vana-tunne peale. Vahepeal lihtsalt oli vaja autoni jalutada, Vikerraadio käima lükata ja nädala jagu kohalikku lehte "Meie Maad" läbi sirvida. Seejärel võis jälle rahuliku südamega neoonroheliste või lillade parukatega sipsiku- ning karukostüümides tegelaste sekka kaduda.

 

Lisaks karvastele ja sulelistele võis kohata ka kohalikke ingleid.

Mingist nostalgitsemisest ei saanud siiski juttu olla, sest sarnasele üritusele olen elus täpselt ühe korra sattunud. Seda 10 aastat tagasi. Valdav mulje oli siis sama filmilikult lõbus. Ütlemata tore oli hüppama panevalt hea muusika taustal muigvel pealtvaatajana inimesi jälgida. Igal sammul toimus midagi. Kes tormas osa võtma võistlusest, kus tuli võimalikulikult pikalt karjuda Rannapiduuuuuuu; kes püüdis üleni vahusena näida siiski viis aastat vanem välja; kes oleks maha löönud kõik meesterahvad, kes tema neiuga pikemalt kui 6 sekundit rääkisid jne... Nagu vaadanuks Mehhiko seepi. 

Tol ammusel korral olin aga justkui eraklik pealtvaataja, sest kohe-kohe jõudev sõbranna saabus juba viis tundi hiljem. Sel korral oli aga seltskond isikliku kaitseingli näol algusest peale olemas. Nii et lisaks muigamisele, sai aeg-ajalt muljeid kellelegi karjuda :)

Hüvasti suvi!

Blogi on kuidagi unarusse jäänud. Mis parata: suvi oli lihtsalt liiga kena ja arvuti jaoks ei jagunud ühtki üleliigset viivu. Aga pole hullu: nüüdseks on vihmad meie maa üles leidnud, suvi juba ka ametlikult lõppenud ning just paras aeg teha pilguheit möödunud suvesse.

Ämblikud koovad juba salle

Põhupallijooksud on joostud.