Talgud Lööne soos

Kui keegi nüüd arvab, et olin nii usin ja veetsin suve vabatahtlikuna kuskil rehitsedes, siis pean pettumuse valmistama. Rehitseda jõudsin, aga ainult oma aias. Talgutel käisin aga küll. Ja veel millistel!

 Noorrahvas täna igast saare sopist
Valjala sohu, Lööne poole teel.
Neid tuleb Leisist, Muhust, Sõrve säärest
ning Pöide nisukuningate maalt.
Mustjala pangalt, Tagalahe äärest
ja hoopis pärapõhjast Pärsamaalt.

(Katkend Debora Vaarandi  poeemist "Talgud Lööne soos")

Nutsin ja naersin vaheldumisi. Seda, kas teised ka nutsid või naersid, ei pannud ausalt üldse tähele, sest laval toimuv haaras täielikult. Ununes see, et pidin kohe varsti Tartu bussile jõudma; et väljas on august, mitte juuni; et aasta on 2013, mitte 1946; kui palju sai nähtud vaeva teatripiletite saamise nimel. Ajutine mälu täitus seevastu õllepruuliõpetusega, seostega veoautojuhtide ja valsipöörete vahel. Selgus muuseas, et Valgre kuulus Saaremaa valss pärinevat ei kuskilt mujalt kui justnimelt neilt samadelt Lööne talgutelt. Keerutav, lennutav linalakk neid polevatki lihtsalt kena väljamõeldud näitsik, vaid talgu tantsupeo esimese tantsupaari naispool Asta Mets.  
On väga vähe lavastusi, mille puhul saaks väita, et absoluutselt kõik oli paigas. Seekord sai, sest isegi sähviv äike ja paduvihm olid sissekirjutatud lausa minuti pealt.  Talgutele pean ma saama ka järgmine suvi, aga siis ei jää enam lootma sellele, et küllap ikka leidub mõni pilet. Mitu korda tavaliselt järjest ei vea.