Kuhu aeg kaob?

Et seda teada saada, võtsin ühel päeval kätte ja kirjutasin oma tegemised üles.

Üks eile - 1. august

Äratus - 10:30

Martenile suures voodis tekiblokaaz ette, et ta vahepeal alla ei rulluks (no oli aegu,  nüüd ei tuleks see enam kõne allagi, esimese 10 sekundiga potsaks ta nagu poolmäda pirn voodilt pea ees alla) ja siis kööki - kohv hakkama.

Vahepeal käin vaatamas ega ta juba end kõhuli pole ajanud. Õnneks pole paanikaks põhjust, Marten lebab nagu meritäht keset voodit ja vaatab õnnelikult naeratades lage. Ma tõesti armastan hommikuid, sest siis on ta tõeline positiivsuse etalon.

Kui meritäht, siis meritäht, võib südame rahuga ka kasvuhoones tomati, tilli, lehtsalati ja basiiliku jahil ära käia.

Tagasi tulles esimene käik ikka magamistuppa - kõik jätkuvalt kontrolli all, st seltsimees titt ikka veel ilusti voodi peal. 

10:45 Arvuti sisse. Mattis online, seega videokõne. Tassin esiteks Mattise kööki ja siis Marteni ka. Õnnelikud mehed saavadki kokku ja lõpuks ometi saan hakata võileibu tegema ja kohvile vahukoort vahustama. Marteni söök ka sooja.

Vahepeal tahab Mattis rattaga sõitma minna. Ongi hea, saab rahus Martenile süüa anda. Enne vaja muidugi öine mähkmepomm ära vahetada.

Lõpuks saan ka ise kohvi jooma hakata.

Kohvitassi kõrvale meenub, et pidin kohe hommikul vaatama, kuidas sügavkülma revideerimine on õnnestunud ja kas saaks veel midagi välja võtta. Lisaks 15 kotile punastele sõstardele ilmubki välja veel 2 ja avastan ka kadunud pohlatoormoosivirnad. Need saab teinekord kellelegi ära jagada. 

Meenub, et ka sauna külmik on sulamas. Sauna juures võtabki mind esiti vastu poolde põrandasse ulatuv vesi, mis vaja ära koristada.

11:05 Tagasi tuppa. Marteni söök soe, nüüd poiss põrandalt tooli ja sööma.

Siis aga kopp-kopp. Vanaissi imekenade lestadega. Vastutasuks hunnik pohlamoose sügavkülmikust.

11:25 Jätkub poisi söötmine, mis näeb rohkem välja küll mökerdamisena. Tiss otsa.

Seejärel Marten põrandale mängima, saan ka oma jahtunud kohviga jätkata.

11:50 Martenil kisa lahti, uni juba pääl. Arvuti piibitab, aku tühi. Suurde tuppa laadima. 

Marten riidesse ja õue jalutama. Õnneks varsti juba uinubki. Ühtlasi avastan, et ma ikka veel uneriietega.

Väike riietevahetus ja jätkan kohviga.

12:15 Skype piiksud teisest toast. Mattis jälle online. 1,5 tundi on möödunud, mul ikka veel kohvitass näpus. Nagu üks lõputu kohvijoomine.

12:40 Söögilaud korda, nõudepesu, asjad külmikusse. Saiad leivad  ka oma õigesse kohta - avastan mõned hallitustäppidega. Need kassidele koertele.

13:00 Revideerin veel natuke külmikut, et mahutada ära ka sulava saunakülmiku kraam.

13:15 Mustad titeriided pesumasinasse pessu. 

13:30 Vestlus Heliniga - ta on muuhulgas vaarikatest huvitatud, korjan neid siis natuke.

Koristan köögikapi pealset.

Pesu peseb, Marten magab.

Plaan mere äärde minna. Asjade vedu autole.

13:50 Pesu nöörile.

14:00 Pune ja piparmündi korjamine ja kuivama panek.

Herneste söömine

14:30 Marten ärkab. Ilgem nälg, aga enne mähkude vahetus.

Sööme.

Vanker ka autosse, lisaks mõned veepudelid allikavee võtuks, hunnik värskapudeleid taara äraandmiseks, ämbrid, tekid, rätikud.

15:05 Minek

Leisis taara äraandmise peatus

Mere ääres kogu kraami mahalaadimine. 

15:45 Marten ilusti vankrisse, aga ta pole seal sugugi rahul. Nii et siis tekile. Ise püüan allikavett võtta. Koheselt roomatakse teki serva ja hakatakse välgukiirusel kive suhu toppima.

16:05 Teatevõistlus veepudelite täitmise ja Marteni keset tekki tõstmisega.

Kui pudelid täis, siis metsa. Ujuma ju nagunii ei saa, seni kuni üks siin oma aktiivsuse tipul.

16:40 Metsateel kukekate korjamine. Mustikate söömine. Sellest üksi aga vähe. Piima tahetakse ka. Nii et siis keset teed tekk maha ja päikse käes sööma. Selle peale tehakse ka muidugi mähkud täis. Imekiire mähkude vahetus ja siis fotoseeria varbaid suhu toppivast kompanjonist. 

17:30 Natuke jalutamist ja üks jälle magabki. Nüüd padavai mere äärde ujuma.

18:15 Asjad jälle autosse ja tagasi koju.

18:45 Kodus on emal köök juba auru täis ja pliit potsikuid täis. Paralleelselt käib sulanud punaste sõstarde aurutamine ja mustasõstra moosidest mahla pigistamine. Sulandume.

19:20 Marten askeldab põrandal, meie pressime muudkui mahla. Vahepeal täituvad purgid punasesõstra mahlaga ja tuba imehea mahla lõhnaga. 

19:45 Mustasõstra moosi karpide hunnik kahaneb liiga vaevaliselt. Otsustame täna vaarika ja mustasõstra segumoosid puutumata jätta.

Marten hakkab närvi minema, sest juba 15 minutit ei ole keegi teda sülle võtnud. 

Pigistame siiski mahla edasi, uus täis punaseid sõstraid auruma.

20:00 Marten on juba väga närvis, meil käed ja juba ka riided kleepuvad. Kraanikauss pesu ootavaid karpe täis.

20:04 Marten avastab sõbra, lõpuks ometi on kellelgi tema jaoks aega. Tema esimene tutvus peegli ja kaksikvennaga. Viimast on vaja kohe hoolega patsutada. Õnneks mõneks ajaks rahu majas.

20:30 Moosi aurutamise jätkamine.

21:05 Lestade praadimine, kartuli keetmine.

Kiire tomati-kurgi salat. 

ca 21:30 - Söömine, Marten on pööraselt näljane ja sööb terve lesta ja hunniku kartuleid üksi ära.

22:15  Ema on täitsa kutu.  Magama

Marten pole sugugi kutu, tema mängib hoolega, mina pean täpselt ninapidi kõrval olema. 

22:40 Mähkuvahetus, uneriided selga, tissimine, mängimine,  voodisse panek, nutmine,

tissimine, voodisse panek,  mängimine,  mähkude vahetus, voodisse panek, lõpuks ka magama jäämine.

23:50 Nüüd joogatama.

00:30 Täitsa kutu

Duss, hambapesu, temperatuuri ülesmärkimine isa päevaraamatusse ja olulisemate päevategevuste ülestäheldamine. Selgub, et üsna tegus päev.

1:10 magama

Asendamatu "abi"mees

Mis ma küll ilma Martenita peale hakkaks? Pooled asjad jääksid tõenäoliselt tegemata või saaksid tehtud märksa harvemini, näiteks põrand pühkimata lendavate taldrikute kildudest ja mahakallatud piimast. Kindlasti kohe jääks aga ära rebitud ja natuke lutsutatud ajalehtede ja laialipillutud mänguasjade koristamine. 

Pole tegevust, millest pisike huvitatud poleks: alates teelehtede puistamisest kuni kartulivõtuni.

 7-kuusena juba tõeline teepurumeister

 

Kartulivõtul spetsialiseerus ta võilillede eemaldamisele

 

 

Puhas pesu tuleb sorteerida!

 

Eriti paeluv on Marteni jaoks kõikvõimalike nurgataguste koristamine. Tolmu pühib ta nagunii, aga samavõrd asendamatu on ta ka asjade sorteerimises.  Küll tema juba teab, kuidas asju ümber sättida.

 Milline tohutu potentsiaal jäetakse aga enamasti lihtsalt kasutamata - loomulikult ajab see nutma.

Mõne asja puhul lähevad meie arvamused küll pisut lahku, aga mis sellest. Kui olen teepakid jõudnud just ilusti sahtlisse mahutada, leiab tema, et need on ikka valesti ja hakkab teisest otsast asju välja tõstma. Eks ma pean veel arenema, et jõuda tema tasemele.

Ka elektri- ja telekasüsteem vajab Marteni professionaalset järelvalvet.  Kõiki juhtmeid tuleb uurida ja sikutada, ruuterit kontrollimas käia, pulte testida jne. Pidevalt. 

Iga nädal toimub vähemalt paar korda ka kardinate ja vaipade seire. Neid uuritakse ülima pedantsusega, millimeetri kauguselt. Ühtlasi teostatakse ka kardinapuude monitooringut, rippudes kätt pidi kardinate küljes. Ma ei ole päris kindel, miks see pidev seire täpselt vajalik on, aga nagu öeldud, ei küündi ma veel paljus Marteni tasemele.

Isegi muruniitmisest ei ole ta nõus kõrvale jääma.  Enamike asjad puhul ongi tema ülesandeks  kvaliteedikontroll. Marten on näiteks suurepäraseks indikaatoriks moosikeetmisel. Kui ampsu järel tõmbab tal üks silm väikeseks, siis tuleb suhkrut lisada. Seda seni, kuni nägu läheb eriti maiaks ja indikaator hakkab nämm-nämmitama ja keelega limpsama.

Täpselt õige suhkrutimm. Selle partiiga võib rahule jääda.

   

Aja kulgemise tragöödia

Oi, oi. Ma vist hakkan tõesti vanaks jääma. Mitte et ei viitsiks ringi traageldada ja meeletult kuskil ööklubis tantsida, aga nädalad mööduvad viimasel ajal lihtsalt pöörase tempoga. Tundub nagu oleks esmaspäev alles alanud, kui juba on märkamatult terve nädal möödas. Täpselt nii väitsid ka prillitoosi sihtrühmalised. Nii et siis ikkagi vanadus. (Kui aja möödumise tajumist tuleks kuidagi valemina esitada, siis tõenäoliselt oleks üheks komponendiks kindlasti vanus.)
Oleks et see kõik piirduks vaid nädalatega. Ka suvi on kuhugi märkamatult haihtunud. Alles see oli kui päeva olulisim küsimus oli, kuhu mere äärde minna ja kas ei peaks enne mõne peenra üle käima. Nüüdseks on pea kõik peenrad juba heast paremast lagedaks tehtud ja taas umbrohtugi mattunud, kauaoodatud klaaridest ja nende mädanemisest rääkimata.

Taas kord on ka blogindus täiesti unarusse jäänud.  Et seda viga parandada, järgnevad nüüd jällegi mõned meenutussissekanded.

Lõunamaal folkimas

Juba mitu aastat olin plaaninud minna ja vaadata üle, mida see folk endast ikka kujutab, aga küll oli ilm liiga ilus ja meri ahvatlevam, küll välitööd jms. Nüüd siis lõpuks oli aeg käes. Haarasin reede hommikul (27.07) Marteni kaenlasse ja astusin Orissaares bussile. Ilm oli küll juba üheksast hommikul tapvalt kuum, aga kõik lootused olid bussi konditsioneeril ja me ei pidanud pettuma. Sõit oli üsna märkamatu, kui jätta välja natuke kärsitu viimane tund. Kui varemalt arvasin, et Tartu peaks olema seal, kus Pärnu, siis nüüd võiks mu poolest Viljandi olla umbes seal, kus Lihula. Sõit oli piisavalt pikk, et ühel seltsimehel jõudis selle ajaga kasvada lausa hammas.

Viljandi bussijaamas oli umbes sama tunne, kui oleks jõudnud otse Hispaaniasse - põrgukuumus, palju lillelisi kleite, vadinat ja meeletult pohhuistlikke inimesi. See meile meeldis kohe algusest peale :)

Olime ühtlasi jõudnud ka otsekui muinasjutulinna.  Värvilised katused Karlssoni ja väikevenna maailmast, imekitsad munakivisillutisega tänavad, kõrged mäed ja imekaunid järvevaated. Ja muidugi telke täis aiad, mis reetsid, et tegelikult elab Viljandis suvel vist ka kogu ülejäänud Eesti :) 

Selles aias olid enamuses taimed, samas oli aga aedu, kus domineerisid telgid.

 Linn, kus lilled kasvavad isegi kivitrepil

Folk ise oli muidugi vägev. Melu, mida peab ise kogema ja mis igal juhul sõnadega edasiantult jääb hulga mannetumaks. Palju naeratavaid ja heasüdamlikke inimesi, lõputult hääd muusikat, Kirsimäed, Kaevumägi, lõputuna näiv tants, trall ja tagaajamine. Ja ma polnud sugugi ainuke titega liikuja - neid oli seal uskumatult palju. Umbes sama palju, kui viimast vinti rasedaid.

Igas vanuses esinejaid

Jäädava folgiarmastuse põhjustas aga südaöine kontsert Kaevumäel Mongoolia-Bulgaaria ja Prantsuse rütmides Violons Barbares esitluses. Midagi nii võimsat pole ma veel kunagi kogenud. Vaieldamatult minu senini parim kontserdielamus. Pea iga lugu tõi peale rõõmujudinatest kananaha.

Marten oli samuti igati sõiduvees: ei raatsinud eriti magama ka jääda. Igal sammul oli ju nii palju kenasid naisi. Ei möödunud vist kontserti, kus meie hurmur poleks hoobilt pea kõiki lähiümbruse naisi lantima asunud. Üks lai ja mesine naeratus ja enamik juba sulasidki. Ei jätnud ta enne järele ka, kui oli vastu-naeratuse saanud. Jaanika "ilusate silmade" puhul oli ta kohe väga otsekohene.

Sisekontserdite puhul suutis Marten end naiste suhtes siiski enam vähem vaos hoida. Wimme Saari soolo joigumine tundus tema jaoks aga liialt tasane ja nii ta otsustas kohe algusest peale Wimmet pisut toetada. Teistele see duo-idee poleks vast nii väga meeldinud ja otsustasime anda talle parem soolo võimaluse õues.

Ära sai käidud ka tittede ja tillukeste laulutunnis, mis oli lausa nii populaarne, et esimesse satsi me ei mahtunudki.

Elu ei saa mööduda spordita, isegi reisil olles mitte. Entusiastlike ja tegusate saarlastena panime aluse Viljandi folgi traditsioonilisele titejooksule ümber Hubert Pärnakivi monumendi. Seekord olime siiski ainukesed osalejad. Ilmselt palavuse tõttu.

Kui palju asju on Marten juba koos minuga läbi teinud,  siis ometi on Viljandist alaltes ka juba asju, mida Marten enne mind on kogenud. Näiteks käis ta enne mind ära elu esimesel rippsillal. 

Tagasiteel põikasime läbi Pärnu rannast. Maal suhteliselt eraklikult kassikarjas ja koera seltsis elades oli folk minu jaoks juba rekordilise populatsioonitihedusega, aga see peesitavate inimeste mass, mis meid Pärnu rannas ees ootas, pani esiti lausa pea ringi käima.

Polnud ka midagi imestada, sest nagu pärast selgus, osutus just see pühapäev tänavuse suve kuumimaks. Nii et me olime taaskord täiesti õigel ajal täiesti õiges kohas :) Ainuke keeruline koht oli vaid leida kitsuke maatükk tekile. Õnneks vees oli täitsa ruumi.

Nii et me olimegi ainult vees ja ausalt öeldes oleks sinna võinud jäädagi, kui üks seltsimees poleks ilmutanud ilmselgeid väsimusemärke ja bussiaeg poleks peale surunud.

Ps! Saaremaal võttis meid taas vastu 10 kraadi jahedam ilm ja otse loomulikult lõputu seenevihm.  Õnneks folgisoojus oli veel hinges.
Ps1! Lisaks Martenile ja minule osales folgil otsast lõpuni ka üks kodune hernes. Ilmselgelt peab saama sellest ka traditsioon.

Kelle nägu ta siis on?

Kui titeblogi, siis ikka täiega

Pole vist peaaegu ühtki tuttavat, kellega kohtudes ei esineks hetke, mil hakatakse uurima, et no kelle nägu siis see titt nüüd ometi on. Ja kindlasti pole see ainult Marteni puhul esinev nähtus, sest olen ise sama usinasti teiste omi uurinud. See on kohe veres. Ja nii uskumatult põnev ju. Enamasti võetakse aga aluseks vanemad täpselt sellisel kujul, nagu nad hetkel on. Justkui oleks me ise kogu aeg sellised olnud. Tendentsiks on ka see, et kui kohtutakse ühe vanema tuttavatega, siis on titt ilmtingimata selle vanema nägu, kelle tuttavaga on tegemist. Samas on muidugi ka vastupidiseid juhtumeid. Mäletan näiteks oma lapsepõlvest selgesti, et olin kõigi arvates pigem isa nägu ja vend ema nägu. Vähemalt alguses. See kestis umbes täpselt keskkoolini, siis olin äkki plaks täpne Lii koopia ja vend isa, mis isa. No mine võta kinni. 

 

 

Pildipaaridel ülevalt:emmega, issiga, issiga, emmega

Üks on aga kindel, mõned asjad on Martenil algusest peale Mattisega väga sarnased. Tal on Mattise omapärased ninasõõrmed, ta surub käsi täpselt samamoodi kokku kui iss ja pöial käib suhu igal võimalikul ja võimatul hetkel. Ahjaa, pillib ka nagu Mattis. Seevastu mina olevat olnud juba sünnitusmajast peale  kange suhtleja. Kohati on ilmselgeid jooni ka vanavanematelt: näiteks käed Mattise isalt, sõrmede suhutoppimine ning väga iseloomulikud pahameele häälitsused minu emalt, minu isa telekavaatamise nägu jne.  Lõppude lõpuks peabki nii olema, et mõni asi on ühelt ja teine teiselt, sest geene on ju ikka mõlemalt ühepalju. Ja selge see, et lapses näeb igaüks kõvasti ka iseennast ja lähedasi. Muidu ta poleks ju maailma armsaim :)

Mis te uurite? Olen täitsa oma nägu, vot!

Eksperimenteeriv kuuene

Taaskord oli põhjust torte meisterdada. Keegi jõudis nimelt auväärse pooleühese staatusesse. Sellega seoses tekkis ühtlasi mitmeid privileege. Marteni seisukohast on olulisimaks muidugi see, et nüüd võis ta kohe ametlikult peaaegu kõike proovida. Eks ta kasutas seda muidugi varmalt: lõi alustuseks käe otse vanaemme meisterdatud torti. Aga oma tüki haaras ta ilusti viisakalt tordi äärest, mitte keskelt.

Minu!

Eks tuleb käituda vastavalt oma suurusele. Seltsimees titt näeb välja juba nagu suur mees. Kaalu järgi vähemalt aastane (sünnipäeva hommikul 10,1 kg). Tema vanuses ei osata õnneks veel väga kurvastada, kui vanemaks peetakse. Nii et me tõesti väga ei nukrutsenud, kui imikute ja väikelaste füsioterapeut Martenit viiekuusena juba üheksakuuseks ülendas :) 

Ega poisu lase end kuidagi oma kaalust segada. Pöörab vabalt üht- ja teistpidi, rullub toa ühest otsast teise ja kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse, aga ainult siis kui ise tahab. Hinges jookseks ta muidugi mööda õuet juba. Ja katsu sa teha midagi ilma temata. Ta tahab kõike näha ja kõiges osaleda! Näiteks tuleb mere ääres ilusate kivide otsimine kõne alla ainult koos: Marten nagu metalliotsija kätel. Ja kui merre jalutama tahan, siis tema peab saama kukile. Muidu on üks lõputu jorr. Nii et varsti: here comes Rambo-Liina. 
Mere ääres on muidugi palju muudki põnevat. Näiteks tegeleda naistega. Me vanaemmele ei ütle, aga seal luban tal südame rahuga vanu Naistelehti "lugeda" (loe maitsta, rebida ja täis ilastada).

Peaasi, et titt rahul oleks. (Tuleb ainult jälgida, et ta välgukiirusel ajakirjade  lugemisest ei tüdineks ja kivisid, adru ja liiva sööma ei kihutaks. Kuigi tundub, et kuuekuused on üldiselt üsna abitud ja liikumisel aeglase-võitu, siis tegelikkus on tihtipeale vastupidine - nad leiavad süüa iga kell ja igalt poolt).

Täiesti hämmastav, kuidas väiksed tegelased suudavad kõike hoopis teise nurga alt näha ja asjadele teisest küljest läheneda. Näiteks, kes tuleks selle peale, et röstsaiast voltida soolatoosi. See on imelihtne.

  

 Esiteks tuleb võtta üks röstsaia viil ja hästi sõbralik hoiak.

 Haarata sai ilusti enda kätte.

 Seejärel püüda seda voltida diagonaalis pooleks.

 

No see ei ole väga lihtne ülesanne.

 See ongi vist kõige raskem etapp soolatoosi tegemisel.

Vajadusel võib saia vahepeal maitsta. Nii natuke või pisut rohkem.

Iga kord ei pruugi siiski resultaati olla.

 

See ei olnud lihtsalt kõige paremini voltuv sai.

Leib on ka üsna huvitav materjal, aga voltimiseks üsna kõlbmatu.

See-eest saab sellega päris põneva ja loomingulise kaose tekitada.

Kõik lõpetab ükskord ikka maas!

Tänitavast vanamutist on saanud memmekas

Viimasel ajal on meie poisi areng olnud tõeliselt tormiline. Pärast esimesi pöördeid, järgnesid kõikvõimalike kehaosade upitamised. Senini on upituste resultaat üsna olematu, sest kõhu gravitatsioon on märkimisväärselt tugevam ja nullib kõik muu. Nüüdseks on aga üsna eduliselt omandatud ringliikumine. Ja kui kuidagi ei pääse sihtmärgini, siis vaiba sikutamine või enese rullimine aitavad alati. Otse loomulikult on paljas põrand alati palju põnevam, kui alustekid ja vaibad. Niisiis on sealt vaja kiiremas korras minema rulluda.

 Uudishimu kuubis - selle laua alust pole isegi mina elu sees veel näinud

Lisaks pidevale ringisebimisele, avastab ta iga päev ka uusi nõkse. Näiteks eile sai ta selgeks rokkimise. Seda harrastab ta eriti kõhuli olles. (Välja näeb ta siis nagu kunagine mängukana, keda sai võtmega üleskeerates teri nokkima panna. Erinevalt kanast, kes kõige hullemal juhul kukkus ümber, rokib tema kohati otse vastu põrandat.) Puristamine on tema lemmik olnud aga juba viimased kuu aega. Tatti lendab siis igasse ilmakaarde. Aevastatakse jätkuvalt nagu vana mees ja ilastatakse mitme eest. Kombeka läbivettimiseks kulub  ca 20 minutit.

Lutti ei tunnistata jätkuvalt. No milleks veel see, kui on pöidlad ja veel päris palju teisi sõrmi. Neid topitakse suhu igal võimalusel, kas üks pöial haaval/kahekaupa/koos kahe sõrmega/kolme sõrme kaupa. Kuni öökimiseni.

Õgard on Marten aga olnud kogu aeg. Kui veel paar nädalat tagasi oli menüüs vaid piim, siis pärast meeletuid ilastamisi söögilaua ääres, hakkasime talle ka ampse jagama. Päris ametlikult alustasime spetsiaalsest kõrvitsapüreest. Selle peale tehti nii haput nägu, et ma pidin igaks juhuks ka ise maitsma. Polnud tõesti suurem asi. Ja sinna see kõrvits jäigi. Andsime hoopiski natuke meie oma vaieldamatut lemmikut, kana-klimbisuppi. Selle peale lõid Martenil kohe silmad särama ja suurest ähmist taheti lusikas oma kätte haarata. Ta on meil nimelt nii ablas, et olgu ma omast arust kuitahes kiire pööruga, tema jõuab neelamise kõrval alati enne järgmist ampsu kisama hakata. Peale 30. ampsu tundus, et ta on täiesti täitmatu ja "soolase" söömisele lihtsalt tuli lõpp teha ja kohe magustoidu - piima juurde asuda.

 

Nüüdseks on ta maitsnud nii värsket kartulit, tomatit, vahukoort kohvi pealt, omletti, kohupiima, piimasuppi, maasikaid, mustikaid, ahjulõhet jne. 

 

Täiesti tavapärane olukord söömisel

Muidugi ka terve rea spetstitetoite, mille osas on meil juba väike konkurents tekkinud. Olen avastanud, et osad neist on ikka tõeliselt head. Hetkel käib meil kõige suurem võitlus riisi-kõrvitsapüree pärast. Kuna tittedel paneb riis kõhu kinni, ei saagi seda talle liiga palju anda  :)

Mõni asi on ajas siiski ka muutunud. Näiteks  nädal tagasi  hakkas ta korraga rääkima. Vadistas kohe tükk aega oma liblikate, herilaste ja muude pudulojustega. Omas keeles muidugi. Kõlas see küll kohati nagu vanamuti tänitamine (ättattatattaa..... - väike stiilinäide).  Kui eeldada, et praegusel hetkel tegeleb ta peaasjalikult meie jäljendamisega, siis huvitav, kas me räägime tõesti niimoodi :)? Tänitamine on nüüdseks aga peaaegu ära kadunud. Selle asemel pistetakse lihtsalt kiirguma või siis puhketakse meeleäraheitlikult nutma ja ikka kohe koos köhimisega. Öökimiseni. (Selle kohe-öökimiseni-nutmise on meie intelligent väga osavalt ära õppinud). Nii et ei aita kohe miski muu kui ainult süllevõtmine. Kusjuures sülle pean siis võtma mina, mitte keegi teine. Nii need manipuleerijad/memmekad sünnivadki. Lihtsalt. Ühest päevast alates.