Kultuuritsemas

No ei saa ilma muusikata elada. Lihtsalt pole võimalik. Pühapäeva õhtu ei saa mööduda jazzitup´ita. Esmaspäeva muusikaelamuseks on Vikerraadio Õhtujazz. Youtubitamiste ja järelkuulamiste vahelduseks tuleb aga aeg-ajalt ka ise muusika juurde minna. Mõnikord piisab seejuures üsna vähesest pingutusest. Kontsert võib sind tabada lausa külas olles. Näiteks vennad Kallased teevad emotsionaalsuse ja armsuse osas vendadele Urbidele iga kell ära. Kusjuures see ei olnud mingi tavaline kontsert, kus esitati ainult varem õpitud lugusid, vaid looming sündis lausa kohapeal.

Ka Marteni suure iidoli bänd Akustikud  tuli meile peaaegu koju kätte - Pärsamale. Kontsert oli müstiliselt ilus, mitmekülgne ja soe. 

Instrumentide koguse poolest peaaegu võrdväärne sümfooniaorkestriga. Meie suur fänn ei suutnud end mitte talitseda ja tantsis suurest elevusest pool kontserti kaasa. Teise poole aga kuulas väga süvenenult silmad kinni. 

Esinduslikust kontsertkäitumisest ajendatuna otsustasime kolmekesi ka Kumusse Kadri Voorandit kuulama minna. 

Kahjuks ei suutnud Marten kuidagi esinejat ära oodata. Juba enne ürituse algust jõudis ta end nii üles kruvida, et otsustas Kadri ilmumise peale esiteks suurest õnnest kiljuma pista. Vähe sellest, ka loo vahepeal oli vaja kaasa kilgata ja kui Kadri juhatas sisse oma teist lugu mainides, et see on naistest, karjatas Marten kohe midagi hurraaa-laadset. Otse loomulikult üle saali. Naised ja kõik nendega seonduv talle tõesti meeldivad ja miks mitte seda siis ka igal võimalusel välja näidata (emotsionaalsuse on ta teadagi kellelt pärinud :)). Selle peale sai meie piinlikkuse limiit aga täis ning Mattise ja Marteni jaoks kontsert selle ainsa looga ka piirdus.

Viimase kontserdi ajaks toimetasime Marteni juba targu vanaemme Sirje kodukontserdile. Kujutan ette, kui väga Marten oleks tahtnud kirikus oma häält katsetada ja Estonian voices´isse sulanduda. Ma ei tea, kas tegu oli hingedepäeva müstilise õhustikuga, erilise esinemispaiga - kirikuga või mis iganes maagiaga, aga  kontserdi viimane lugu oli niivõrd võimas, ilus ja imeline, et sai hoobiga mu maailma hetke number üheks.

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,
ta läheb ees ja ütleb - tule järele!
Vii mind õnne kadumata koju.
Sa jäta kõik ja astu järele.
Üks jätab nii ja teine teisiti ja igaüks nii omaette läeb,
sest tuhat teed viib välja õnne juurde
ja teelahkmeid veelgi tuhat üle jääb.
Mis ühel õnn, on teisel ainult pete,
on nii ja teisiti kõik, mis siin on.
Kui kõik nii läbikäidud omaette
Sa oled oma võimaluste onn.
Ja üks jääb siia
ja teine see jääb sinna
ja igaüks nii vaatab tagasi.
Kes välja läeb - see väljast leiab ilma ja õnn ei leia teda iialgi.
Meid armastus viib ilmas kitsast rada.
Kui lähed, mine iseendasse.
Ja tuhat leeki võta teele kaasa.

Ja jahtund süda jäta ilmale /Ernst Enno

 Terve tänase päeva oleme aga Marteniga tantsinud ühe juudi pilli järgi.