Veidrad ajad

Viimasel ajal on üsna imelikke asju juhtunud. Ei, üldse mitte negatiivseid. Kui jätta välja lae peal ringi tõmblevad hiired ja see, et meie suurepärane Honda esindus ei saanud hakkama rehvivahetusega. Peale selle, et kummid jäid pooltühjaks ja täispumpamise järgselt auto ikka vibras, suutsid nad selle ka ilusti ära kraapsutada ja lisada talverehvid nii, et kõik inimesed kilomeetri raadiuses olid sunnitud meie lähenedes hirmsa kolina tõttu pead pöörama.

• Üks päev juhtus nii, et päike paistis lausa terve päeva ja isegi linnud laulsivad imeliselt!
• Üks teine päev natuke varasemast ajast, leidsin aiast lumivaarikad. Kuna Tartu rahvas oli huvitatud ka õuntest, siis olin sunnitud korjama ka lumiõunu. Nüüd siis tean, mis tunne on metsloomadel talvel.

• Mu auto sai omale "tiivad", vähemalt sõites on selline tunne. Nimelt sai Hondale installeeritud pidulikult gaasiseade.
• Meie töömees ilmus üks päev kohale kringli, kohvi ja koorega, mida ta tahtis väga meiega jagada. Ei, tegemist ei olnud mingi zestiga ega ka mis iganes lähenemiskatsega. Lihtsalt inimesel oli sünnipäev :)
• Marten käis martimas. Kuigi kommisaak rõõmustas peaasjalikult emmet, sai tema küla peal uutes kohtades turnida ja iganes lällata.
• Martenist on saanud nii viisakas noormees, et mähkmevahetus möödub ainult suure aitähhitamise saatel.
• Kui varem käisin jalutamas koos Rexi ja Marteniga, siis nüüd on lisandunud veel 6 seltsimees- kassi. Neist pooled suutsin ilusti maha raputada, aga kolmest ei õnnestunud isegi joostes ette rebida. Nii siis on meil aeg-ajalt üsna lühikesed jalutuskäigud, sest katsu sa kõigi oma koduloomadega näiteks kohalikku poodi minna. Unista veel natukesest oma ajast! Toas jälitab pidevalt üks neljakäpakil tegelane, õues hullematel päevadel lausa 7.

 

 Vapper kolmik, kes jälitas mind ei vähem ega rohkem, kui 1.3 km. 

• Karta on, et peagi võib meie jalutusmeeskonnaga liituda veel kaks seltsimeest, sest avastasime lakast veel 2 silmapaari, kusjuures üks omanikest paistab olevat täiesti lumivalge.
• Üks päev tabas mind aknast õõvastav vaatepilt: titevankrist paistis selle koha pealt, kus peaks olema Marteni nägu, tume tühjus. Esimese hooga käis peast läbi  - poiss on välja roninud, kedagi ei paistnud justkui. Tormasin õue ja siis lupsas vankrist välja üks kassike  ja siis teine ja kui edasi vaatasin, siis kõige ülbem pikutas rahulikult Marteni kõrval edasi. 

• Täna oli umbes sama teema ja jälle hakkas natuke hirmus.

Tuli aga välja, et tegu oli ilmselge kasside poolse õrnuseväljendusega - väikse vihma tõttu olid need asunud Martenit kaitsma ja soojendama. Tõesti sellise kassikuhja all ärganud lapsuke oli ilusti soe. Samas hiljem, kassideta vankrist välja võetul olid käed ja nina külmad.