Seoses sellega, et õue on kasse täis, peavad vaesed hiired nüüd majja kolima. Ja nad muudkui kolivad. Trepi alla, lauta, vaheruumi, lagede vahele. Toas on meil preili Kiisss, kes õnneks on hiirte arvates piisavalt hirmus, nii et tubadesse hiired veel õnneks jõudnud pole. Preili Kiisss ei ole aga nõus pimedas trepi all koos hiirtega olema. Seevastu vanaemme kass, kes veedab päevi laudas, on end seal perenaise abiga heast paremast paksuks söönud ning peab pealegi lauda ja toa vahelist ruumi liialt labaseks, et seal pikemalt kui 2 sekundit viibida.
Ohjah. Nädala kannatasime hiirte terrorit uhkelt ära. Teise ka, aga vat kolmandal nädalal enam mitte. Elu päevad on hiirte püük meil majas meeste töö olnud. Tähendab, kui kassid sellega hakkama ei saa. Kunagi sättis lõkse papa, pärast isa. Ikka oli neid vaja ju siit-sealt timmida, kõpitseda ja need tulevad meestel alati kuidagi paremini välja.
Meie püüdsime oma esimese hiire mitte eriti mehelikult. Pigem oli tegemist asjade juhusliku kokkulangevusega. Marten suvatses poole une pealt keset ööd üles ärgata, enam mitte magama jääda ja minu küljes rippuda. Et rippuva lapsega pole eriti hea arvutitööd teha, tuli köögis tegemist leida. Näiteks hambaid pesta. Selle käigus ilmnes, et kraanikauss vajaks küürimist (seda avastan ma millegipärast alati öösel). Enne oli aga vaja tühjad piimapudelid kuhugi koristada. Vaheruumis ongi meil spetsiaalne kott tühjade pudelite tarvis. Seekord ei olnud piimapudelite kott aga lihtsalt kott, vaid elanikuga piimapudelite kott. Ettevaatlikult sai koti suu kinni tõmmatud ja käes ta oligi.
Saaki oli otse loomulikult vaja näidata ka koostööpartnerile, kes oli omale vahepeal leidnud juba uue uurimisobjekti.
Sa tahad öelda, et see kott hiirega on millegi poolest põnevam kui leib?
Näitasin siis lihtsalt hiirele tuba natuke ja transportisin ta ilusti ekskursioonile õue (kui oled loomakesega juba paar minutit koos olnud, siis ei raatsi teda enam sugugi tappa).
Üritasime veel paar päeva kilekotiga hiiri püüda, aga rohkem pole kahjuks õnnestunud.
Kapi alt said seejärel otsitud vanad head lõksud (selle "vana" võib neile omadustesse vabalt alles jätta, lisaks veel "roostetanud", et mitte mainida "kiljumapanevalt koledad"). Kui 3 nädalaga harjusin vaheruumis ringi vudivate hiirtega täiesti ära, siis vat vana rõve lõks Marteni käes, pani üks päev küll niimoodi kiljuma, et väikseke kohkus, lõks pudenes ja umbes kahekordne ports pissi laekus automaatselt mähkusse). Vanad lõksud on seega pigem pissipüüdjad, kiljumistesterid ja hiirte jaoks hea võimalus saada inimestelt täisteenindust. Kord ootas neid seal juust, metsseavorst isegi või. Siis viskas mul üle. Poest said töömehe soovitusel toodud tavaline ja spetsiaalsed juustulõhnalised lõksud (viimastesse ma esiti küll väga ei uskunud).
Tegelikult pole sugugi põhjust iroonitseda. Nüüdseks on juustulõhnalistega püütud 16 hiirt! Ja üldseis meie kasuks18:0. Sellised võitlused mulle päris meeldivad.
No comments:
Post a Comment