Ettevalmistused jõuludeks algasid meil juba paar nädalat varem: ikka koos kambakesega ja kus mujal kui Salmistus. Mõningaid üritusi ootan millegipärast märksa rohkem kui teisi. Salmistu jõulud on just üks selline sündmus, mida hakkan ootama vähemalt oktoobrist, sest mulle meeldib selle juures absoluutselt kõik. Alates kõiksugu imekomponentide shoppamisest, õhkama panevast Tom Khast, Rumalast Noorkuust, mis meid vähemalt paar plaadiringi saadab, öisest kokkamisest, mis muutub iga rummikoksiga ja täistunniga ikka loomingulisemaks, kuni piduliku õhtusöögi, mandariinide hävituse ja mitmetunnise saunamaratonini välja. Asja teeb eriti paeluvaks ja põnevaks just see, et valmistatav söök ei ole mitte traditsiooniline kapsas, siga, kartul, vaid igal aastal on valitud mõni rahvusköök, mille jõulu või lihtsalt traditsioonilisi toite katsetame. Seekord proovisime ära Vene köögi pelmentsikute (kergete hinkaalimõjudega), pontsikute, seenesalati, kasuka ja tatra-pärmipliinidega. Need viimased said meil küll ilusti valmis tehtud, aga nende söömisest
keeldusid lõpuks isegi meie ögarditest kassid ja koer.
Traditsiooniliselt ei puudunud laualt ka ennustuslikud lihapallid, mis toovad mu uude aastasse rõõmupisaraid ja spa-mõnusid.
Proovipelmeenid metssealihaga Sergei moodi. Maitsesid eriti hästi Saaremaise või, hapukoore ja äädikaga ning just teisel päeval
Meie kodused jõulupühad olid seekord üsna erilised: üle 7 või 8 aasta oli 24. õhtul kodus ka mu vend. Hoolimata erilistest külalistest, hangedest ja fantastilistest lumelärtsakatest, ei olnud mul aga absoluutselt jõulutunnet. Riputasime igale poole ingleid ja jõulutulukesi, kütsime ahjusid, küpsetasime terve päeva täiuslikku kalkunit, mis hoolimata kõigist kartustest õnnestus lausa ideaalselt, sumpasime küünaldega mööda surnuaeda ning käisime kirikus, kus laulsime valesti ja valjusti kaasa kõik laulud, kuid ikkagi ei tulnud seda erilist tunnet. Kõige tipuks ei aidanud ka meie uhke kuusk jõulutunde saabumisele väga kaasa, sest juba esimesel õhtul otsustas ta vähemalt kaheksandiku oma okastest maha visata. Ilmselgelt alahindasin ma kassi ja kuuse koostööd veetarbe osas. Aga võibolla oli tegemist konkurentsi mittetaluva isendiga, kes meie liba-kuuse Aracauria kohaloleku pärast iseloomu hakkas näitama. Pole ka ime, kui kõik inglid olid Aracauria peale riputatud ja päris kuusk pidi leppima kuulikeste ja tuledega. Okkad jäid puusse alles siis, kui kingipakkidest ilmusid välja peene klaasist inglike ja lumememm, kes leidsid kohe koha kuusel :)
Vähemalt Marten oskas jõule täiel rinnal nautida. Nii, kui
lauake end katta oli jõudnud, oli tema juba toolis püsti, suu pärani ja
kisas kuis jaksas. Esimesed 15 minutit möödusidki talle toitu sisse
kühveldades. Korra tekkis lausa hirm, et 5-kilosest kalkunist jääb meile
6le ilmselt väheks, aga õnneks sai Marteni kõht enne siiski täis.
Juba jõuluhommikul oli ta üsna aplas meeleolus.
Jõululaupäeva hilisõhtuks hakkasid kirikus külmetamine ja saunavahet lippamine vilja kandma, sest mind tabas meeletu külmatunne ja kurguvalu. Esimene jõulupüha möödus igavledes, lõdisedes ja pead valutades. Teisel pühal oli olemine õnneks juba parem, jõululik mitte-midagi tegemine hakkas aga juba tõeliselt närvidele käima ja me ei suutnud kuidagi ära oodata, millal pühad ometi lõppevad.
No comments:
Post a Comment