Nostalgiaretk Kuressaarde

Oi, jälle on märkamatult teab kui palju aega juba möödunud. Lõpuks ometi saabusid meite maile aga ilmad, mis just väga õue tegutsema ei kutsu ja võimaldavad seega natukeseks möödunule tagasi vaadata.
Kes veel ei tea, siis nüüdseks juba eel-eel-eelmine pühapäev (29.04) oli ülemaailmne ninade vigastamise päev. Oleks lausa patt see päev tähistamata jätta. Martenil õnnestus juba öösel oma olematute küüntega silma alla kraaps tõmmata. Solidaarsuse mõttes tõmbasin ka omal nina dressipluusi lukuga kriimuks. Vanaemmel nina lihtsalt valutas. Ega saanud ka Rex alla jääda - tema jooksis oma ninaga pidulikult aiakääride otsa. Õnneks olid vigastused siiski mõõdukalt väikesed ega takistanud meil esmaspäeval Kuressaare linna pääle laiama minekut. No ükskord tahavad ka tõelised maakad linna.

Kuigi plaan oli käia risti-põiki läbi kõik Kuressaare peened terviserajad, ei õnnestunud see isegi mitte 50%-liselt. Põhjuseks lihtsalt see, et vana-armas Kuressaare park mõjus nii lummavalt, et lihtsalt haaras mind endasse ja sundis tegema lausa mitu tiiru. 

Sellest on vist juba 11 aastat, kui ma viimati seal jalutasin. Parki olen ma ikka aeg-ajalt sattunud, aga need on lihtsalt juhuslikud käimised.  Nüüd aga oli tõesti lõpuks ometi aega jälgida ka detaile. Näiteks üht väga ühtset pardiperet,

kes teevad vist alati kõike koos,

kuigi suudavad toimida ka individuaalselt.

Kuigi Kuressaare pargis on viimase 10 aasta jooksul paljugi muutunud, tunduvad need muudatused nii loomulikud, justkui oleks kõik kogu aeg täpselt nii olnudki.

Jälle sai midagi soovida ja uuel saarel ära käia.

Mõne jaoks on Kuressaare supelrannas hooaeg juba alanud.

Otse loomulikult tuli Martenile näidata ka muuli, kus omal  ajal sai Maailmaparandajaga riigieksamite eel ikka maailma asju arutamas käidud (kummalisel kombel juhtus olema just uue emakeele eksami päev), mistõttu võis südamest röömustada, et ei pea nendega enam mässama ja mõtlema, kas ikka tuleb sobivat teemat.

Kui pargis said ära vaadatud ka kõik presidentide tammed, võis südame rahuga edasi veereda.
Juba ammu on mind huvitanud, mis küll on saanud mu isa vanast töökohast - Kuressaare leivakombinaadist, mis 2000. aastal oma asukohta vahetas. Millegipärast oli tunne, et see väike valge kutsikas on ikka aia taga, et töömeeste ja elektrikute ruum lõhnab ikka tavotiselt ja nii, nagu oleks just treipinkidel metalli treitud; et suurest vene-aegsest limonaadimasinast saab mulliga suhkruvett; et liini peal liiguvad kuldpruunid saiad ja imeline saialõhn saadab igal pool, kus vähegi oma jala tõstad ning et sööklast saab ikka koduseid kotlette ja mannavahtu. Aga mitte midagi sellist ei leidnud ma sealt enam eest. Hoopiski sildi, mis keelas mul territooriumile sisenda. Sellest sildist ei lasknud ma muidugi end sugugi segada.

 Aia äär oli asju täis laetud ja koerakesest polnud märkigi.

Vana laadimisala oli rohtu kasvanud.

Isa tööruumi aken (ülevalt kolmas) oli segi pekstud. 

 

Õnneks või kahjuks ei õnnestunud mul ka vaatama minna, milline see ruum seest välja näeb, sest

uks ja aknad olid kinni naelutatud.

Maja tagusest oli saanud tõeline kunstigalerii.

 

Ütlemata nukraks tegi see kõik. Olgugi, et sisimas olen ma jäänud pidama 21. eluaasta juurde, tuletas kõik see  kuidagi liiga reaalselt meelde, mida tähendab aeg ja selle möödumine ja see, et mitte kunagi ei tule enam sellist päeva, nagu on täna.