Igale pisikesele on vist pea sünnist
saati antud suur telekaarmastus. Õhtust õhtusse käib meil tõeline
telekavõitlus. Meie emaga teeme vastutegevust – ehitades oma lemmiksaadete
vaatamise ajaks Martenile vastavalt ta asukohale toas, barrikaade. Eks see
pisut ebaaus ole, et meie emaga suuremad ja veel koos ja tema vaeseke nii üksi,
aga elu ongi ebaaus.
19. aprillil me aga teleka pärast ei
jagelenud, meil oli oma programm. Elasime täiest hingest kaasa tubasele „isasele
kassipojale“, kes tõi tunni jooksul köögilaua all ilmale neli copy-paste poega.
Neid vaadates võib igaüks segadusse sattuda, sest ole sa kaine või mitte, ikka
on kaks täpselt ühesugust halli ja kaks täpipealt ühesugust musta.
Seda, et meie kassid sugu vahetavad,
on ennegi ette tulnud. Nii osutus kunagi meie Evelin isaseks
ja Ilves tõi oma uues kodus hubasuse ja seltsi mõttes esiti paar poega ilmale. Igati
hea, et ma sellele emasele noorkassile nime mõtlemisega pole siiani vaeva
näinud. Olekski kõik jälle kentsakas olnud.
Martenile see kassi teema aga päris
meeldis, vähemalt võis ta selle peale rahulikult magama jääda. Sai ju kogu
programm minuga võrdväärselt ära nähtud. See oli viimase kuu jooksul pea ainuke õhtu, kus ta suikus
ilma ühegi piiksuta.
No comments:
Post a Comment