Ühel imeilusal ja soojal aprilli laupäeval pakkisime oma kompsud kokku ja põrutasime Muhusse "puisniidu" talgutele. Pisike
pidas end täitsa mõistlikult üleval. Riisumises ta just osavust väga üles ei tahtnud näidata, magamine tuli aga päris hästi välja. Saabumine Muhusse
meenutas aga vägisi filmi „Siin me oleme“. Justkui oleks plaaninud paariks nädalaks
sisse kolida. Maksta me kuidugi ei kavatsenud ja mandrilt ka polnud, aga auto oli küll pilgeni asju täis. Ja me ei võtnud kaasa rehasid ega muid tööks
tarvilikke vahendeid, vaid ainult natuke oma, aga suures osas Martenile vajalikke
vidinaid.
Puisniit iseenesest oli väga tore - peamiselt tammede ja sarapuudega, aga pisut niiskevõitu. Nii et kohati oli vankriga liikumine jalutamisest üsna kaugel.
Ei tea, kus see rist seekord tuleks tõmmata,
aga ma suutsin poole öö ajal lahkuda nii, et mitte midagi ei jäänudki maha. See
on minu puhul täiesti hämmastav tulemus, sest kui mitte muu, siis vähemalt
saunalina suudan maha unustada. Võib-olla ongi konks selles, et peab olema hästi
palju asju. Kui ma läheks kuskile lihtsalt kaks kätt taskus, siis ma tõenäoliselt
unustaks end sinna.
No comments:
Post a Comment