Märkamatult juba 3-kuune

Aeg tõesti lendab. Alles see oli, kui nukrutsesime ja tatistasime toas ja vaatasime, kuidas õue muudkui lund juurde sadas. Nüüd on kõik juba ere ja värviline ja õues võib üsna vabalt ka lühikeste riietega käia. Talve ootamatu taandumisega seoses oleme peaaegu täielikult õue kolinud. Põhjus on väga lihtne – kevadistel töödel ja tegemistel maal lõppu justkui polegi. Iga vaba hetk kulub kaeve-ja külvitöödele ning puude lõhkumisele. 

Meie pisike polegi enam nii pisike. Number 50 riided on juba ammu minevik. Nüüd on nibin nabin parajad veel 62, aga veel parajamad nr 68. Meie kolmekuune kaalus oma sünnipäeval 7,5 kg ja oli 64 sentimeetrine. 

Sünnipäev oli muidugi äge. Marten oli juba hommikust saati nii erutatud ei suutnudki rohkem kui 15 minutit järjest magada. Sünnipäeva õhtuks oli meil täiesti ootamatult laual 3 torti, üks uhkem kui teine.  (Ootame põnevusega 11. kuu täitumist :)

Külla olid tulnud nunnutav vanaemme, meie ainuke, aga see-eest väga hoolitsev tädi oma kaaslasega, ja muidugi Orissaare kamp - Tõruke emme-issi, ujumismähkude ja uhke kollase pardikesega. Nii et Saaremaa SPA-d hoidke alt. Õhtu kava sai 100%-liselt täidetud: söime end tordiks ja imetlesime tittedest ogaraks. Pisike sai lisaks ka sünnipäeva vanni, part pidulikult kõhu peal.

Siin ei tea veel keegi, et nii tunni pärast saavad neist enamik veega mõnusalt täis pritsitud :)

Mis on aga kõrge ea saabumisega seoses muutunud? 
Magamine on asendunud lärmamise, mullitamise ja säravate naeratustega.

Magamisega läksid lood kehvaks juba pärast puisniidu talguid ja Tõrukesega kohtumist. Just siis leidis ka Marten, et MAGAMINE ON MÕTTETU JA SELLE VASTU TULEB ALATI VÕIDELDA KUNI JÕUDU JÄTKUB!)

 

Nii et pole enam seda, et pakid noormehe sisse ja enne kui jõuad ta vankrisse tõsta, magab ta juba nohinal. Nüüd on nii, et võid ta isegi tõsta vankrisse, aga seisev vanker on nii masendav, et ajab kohe nutma. Ka siis, kui oleme jalutanud juba tund aega. Ei mingit sinilille pildistamist ja looduse imetlemist – vaadata võib, aga ainult käigu pealt. 

Ma lihtsalt pidin jäädvustama erak-nartsissi, kes oli otsustanud pageda tsivilisatsioonist ja asuda kasvama maantee äärses metsas, küladest ja elumajadest kaugel eemal. Pildil olev vanker tegelikult vappus nutust, sest kalpsasin, mis ma kalpsasin, ülihelikiirusel, Marteni vankriseisaku taluvuspiir oli ületatud.

Sinililled sain aga peaagu käigu pealt pildile.

Marteni näol on tegemist väikese võimlusvihkajaga, kes parema meelega mõnuleks päev otsa tissi otsas või sulistaks vannis. Vanniõhtud on meil aga ülepäeviti, seega igal teisel päeval rökkab maja härdast vanninutust. Ega vann pole mingi lebamise ja mõtete kogumise koht. See on ainuke koht, kus Marten on nõus sporti tegema ja vesiratast sõitma. Tulemuseks on lainetav esik ja kõige selle keskel plätserdav ja ülimalt rahulolev Marten. Meie aga muudkui elame kaasa ja kuivatame rõõmsalt.

Muul ajal on ta nõus treenima vaid oma lõualihaseid.

Füüsilise arengu kõrval, panustab Marten pigem verbaalsesse. Me juba räägime. R-keelt muidugi. Pole ka ime, kui ma nii 7.-8. kuul muudkui R-i statistika maailmas olin. Pisikesele on statistika veel natuke mõttetu, aga ärr istub väga hästi :) Arvuti meeldib ka väga.

Aga otse loomulikult on kõik ilusam ikka vasakult poolt – eriti unenäod. Tänasest hakkasime vanaemmega aktiivselt selle vastu võitlema ja üritame talle tutvustada vägisi ka maailma paremast küljest. Muidu on meil siin varsti üks ehe vasakule hoidev lapikpea.

Teleka ja arvuti kõrval armastab Marten muidugi väga naisi.

 

Mida värvitumad, tõmmumad ja paljamad, seda enam. Ühesse nägusasse sugulasse armus ta esimesest silmapilgust nii meeletult, et ei raatsinud silmigi pilgutada (video). Mattise õele üritas ta aga suurest kiindumisest kohe maasika teha.

Marteni üks suur lemmik –Tiia.

Minu Siiri!

Jääb vaid põnevusega oodata, mida toob 4. elukuu.

Ps! Pööramine tuli Martenil parematel päevadel kõhult seljale välja juba enne 3. kuu täitumist (üle parema õla).