Kas pole šarmantne?

Jalutad rahulikult keset lumevälju, ümberringi vaid mõtlik hallus. Pühapäeva puhul pole isegi vareseid. Koergi on kuhugi haihtunud. Sihtmärgiks on lumised kivid, mille otsa lihtsalt aeg-ajalt tuleb ronida.
Äkki ilmub ei kusagilt pildile auto. Kindlasti  mõni jahimees. No olgu.
Minul on kivid.

Aga ei, selle asemel, et minna otse jahimaadele, pöörab auto minu suunas.
Huvitav, mida peaks üks auto sellelt kõrvaliselt teelt otsima?
Jään ootama.
Auto sõidabki täpselt minuni. Aken keeratakse alla. Nähtavale ilmub tuttav küünarnukk ning küsimus: "Mis teed siin?"
Kobistan midagi kividest.
"Lähme rallima."
Rallima? Kuhu?
"Jäärajale."
Saan isegi koheselt aru, et ega need kivid tegelikult mind ju väga oota ja kui ootavad, siis võivad vabalt homseni ka oodata.
Kas see ohtlik pole? (vaimusilmas näen automaatselt rulluvat autot)
"No siis näed. Ma juba hommikul käisin."
Kui ikka veel elus, siis vist ikka väga ohtlik pole, nii et ronin autosse.
Selgus, et auto, millesse istusin oli päris eriline. Lülitus silmapilkselt uinutavalt rebasejahi modelt ägedale ralli modele nii kui jääd nägi.

Ja jääl oli muidugi hirmus. Mitte hirmus hirmus, vaid äge hirmus. Paari ringi järel oli hääl juba jupp maad kähedam ja käed pingsast käetoe haarangust valusad. Suunurgad ka, kõrvuni naeratusest. Aga missugune adrenaliin! Eriti siis, kui auto tegi piruette ja maandus tagumik ees lumme. Ainult üks lumemöll.

Igal ringil oli tunne, et see on küll viimane. Aga kui lõppu jõudsime, pidi ikka üks veel tulema. Nii kaua, kuni sidurikärsakas jõudis juba ka salongi :)

Ps! Täpselt ühe adrenaliinisüsti saime siiski veel - päev hiljem ja koos Marteniga. Kui noormehel on hambaid suus juba 6, siis on kindlasti paras aeg teha tutvust rallimaailmaga. Suure kiljumise ja pöörlemise saatel suikus tema aga südame rahuga edasi. Ainult väike muie lisandus :)

Ja siis läkski rallitalent Mattis jälle merele.